Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. aug. 2007

Telekavast (3.09-09.09)

E (3. september)
01:35 – Kanal2 – “The Basketball Diaries”!!!

T (4. september)
21:25 – Kanal2 – “Final Destination 2”
00:35 – ETV – “Mikk”

K (5. september)
11:00 – ETV – “Trois petites filles”
12:40 – ETV – “State of Mind”!!
[20:05 – ETV – “Liebe an der Macht Reagans”]
21:00 – TV3 – “34 Stone Teenager”
22:25 – ETV – “The Life and Death of Peoples Temple”!!!
[23:05 – TV3 – “Owning Mahowny”]
[23:50 – ETV – “Why We Fight?”]

N (6. september)
13:55 – Kanal2 – “Reflections of Mr. Bean”
21:35 – ETV – “Hypohondriacs: I told you I was ill”!!
[22:40 – Kanal2 – “Locusts: A Day of Disaster”]
23:00 – ETV – “Breaking the Rules”

R (7. september)
14:00 – Kanal2 – “Üleöö miljonäriks”
21:30 – Kanal2 – “What a Girl Wants”!!
21:55 – TV3 – “Loser”
23:55 – ETV – “The Grudge”!!

L (8. september)
[16:15 – TV3 –“La Bamba”]
22:35 – TV3 – “Groove”
23:25 – ETV – “A Love Song for Bobby Long”
02:00 -TV3 – “An Everlasting Piece”
02:15 – Kanal2 – “The Comfort of Strangers” !!!

P (9. september)
11:10 – ETV – “My Family and Other Animals” !!!
21:50 – Kanal2 – “John Q”
03:15 – Kanal2 – “Lootevargad”

Ma ei suuda kindlustada, et kõik need filmid ka head on, aga igal juhul on nende seas ports dokumentaale, veidi noortekomöödiaid, paar koguperefilmi ja muudki. Antud nädalal alustavad telekanalid ka uute hooaegadega, aga minu kurvastuseks on jätkuvalt palju korduseid. Näiteks “Hullumaja” võiks minu poolest ammu kavast välja jätta, sest seda on minu meelest vähemalt kaks korda korratud. Nädala lõpus tasub “Seks ja linna” vaadata, sest Carrie läheb Prantsusmaale (ja kuna see osa tekitab minus nostalgilisi mälestusi ammustest aegadest:P) Kanal2 hakkab näitama “Inetut Bettyt”, mida tasub samuti vaadata.

Read Full Post »

Ma ei oska sellistesse filmidesse kuidagi suhtuda ja ma ei oska isegi seda suhtumist kirjeldada. Võtame magushapu kastme – ananass ja ketsup ei lähe ju hästi kokku, aga maitseb jumalikult. Filmide puhul mulle magushapukaste jälle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, kuidas võimalik sügavam sisu peidetakse naljakihi alla ja valitsema jääb la vida simple. See võime panna ühel hetkel naerma, teisel hetkel nutma, on muidugi kiiduväärt, sest paljud filmid ei tekita mingitki emotsiooni. Plusspunktid Fellini & naispeategelase eest. Ja see, et ka vanas eas inimesed võivad käituda nagu noored, ei ole mulle mingiks üllatuseks (tervitused Rootsi!) ja selliseid üllatavalt shokeerivaid aww hetki ei tekkinud. Kui vanurikomöödiadraama saaks teisendada noortekomöödiadraamaks, oleks see ilmselt parem kui enamik teisi sama teemaga filme. Mulle tundus, et film püüdis näidata seda, et kui inimesed ületavad selle 60+ piiri, ei tasu kohe hauaplatse reserveerima ja testamente koostama (või ümbertöötlema) hakata, vaid hammustada kõrvale hoopis tükk shokolaadikooki (sümbolism või ei, ükskõik).

Lisaks mu sugulastele Rootsis, on huvitavaks vanapaariks ka minu naabrid, kes said kokku alles kolm aastat tagasi. Nüüd elavad nad kõrvalkorterites, sest ei suuda koos elada, aga ka üksteiseta mitte. Nad on toredad ja eelkõige huvitavad, aga täpsemalt ma ei räägi :)

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

DVD-extra

Hiljuti käisid mul kaks meest ukse taga. Mitte ainult mul, aga tervel kortermajal. Kui ma oma piiluaugust neid jälgisin, siis oli vaatepilt järgnev: ülikonnad, kohvrid, pabermaterjal ja närvilisus. Osades filmides teavitavad sellised mehed mõne lähedase inimese surmast. Osades filmides kehastuvad sellised mehed detektiivideks. Osades filmides on sellised mehed julmad kurikaelad, kes kohe ukse avamisel relvadega korterisse tungivad. Minu kujutlusest jooksid läbi kõik variandid, aga püsima jäi see viimane. Tuli välja, et need olid jehoovatunnistajad, kes oleksid pidanud minu maja välja jätma, kuna tulemust polnud.

Minu jaoks on dokumentaalfilmid eelkõige hariva funktsiooniga ja ma olen väga õnnelik, kui see ka nii oleks, sest mulle meeldib tarkust omandada (mis mullegi huvitav on). See film ei andnud mulle ‘uut informatsiooni’ ja ma ei saanud aru isegi sellest, mida režissöör püüdis näidata – kas tõesti perekondade leppimist usuga? Sest minu arust oli juba alguses ära öeldud see, mis tarvis.

Pärastine küsimustevoor oli tegelikult päris huvitav. Sai teada, et jehoovatunnistajad peavad neid tüüpe, kes uste taga käia ei taha, küll jehoovatunnistajateks, aga mingisugustes uuringutes nemad arvuliselt ei esine. Jehoovatunnistajad joovad alkoholi, aga nii, et see pähe ei hakka. Eriti särav oli üks vanem naisterahvas, kes kohe alguses mainis, et tal on kae ja ega ta teksti päris hästi jälgida ei saanud. Ma eeldan, et see naine oli ise ise luterlane või mõnest muust kogudusest, sest ta reageeris suhteliselt ründavalt. Ta küsis ka põrgu kohta. Mees vastas ilusti, et jehoovatunnistajate arust ei saa Jehoova kui isa oma lapsi põrgusse saata (st piinlema), seega põrgut neil minu arusaama järgi pole(?) Kuidagi hirmus tundus nende arusaam sellest, et kui inimene teeb pattu, siis ta sureb. Jehoovatunnistajate seast heidetakse välja see, kes abielu rikub.
Mina tõdesin, et see usuvärk on ikka piisavalt keeruline – peab Piibli peatükke peast teadma (sest kui see onu tahtis raamatust vaadata, siis vanale naisterahvale see ei meeldinud) ja jagama seda püha vaimu jms värki, mis minu jaoks tundub mõistmatu. Kunagi teen selgeks, huvi pärast.

“Millist Piiblit sina küll lugesid?” on mulle tuttav juba siit. Saab muheleda natukene.

Minu hinne: 5/10

Read Full Post »

IMDB tärne: 8/10 (seejuures ka IMDB top 250-s sees)
Treiler
Rosemary’s Baby Retrospective Interviews 1 2

Režissöör: Roman Polanski (nimi, mida tuleb teada)
Osades: Mia Farrow, John Cassavetes & teised

Ootasin sellist easy-going filmi, aga sattusin müsteeriumisse, mis jäigi lahendamata. Kaunis, aga naiivne Rosemary kolib oma mehega New Yorki. Õnnetuseks on nende naabriteks tüütu vanapaar, kellele on raske ‘ei’ öelda. Rosemary on juba pikemat aega tahtnud rasestuda ja kui see juhtub, hakkab ta vana naise soovitusel veidrat kokteili jooma. Raseduse alguses kaotab ta kilosid ja kannatab valude all. Peagi taipab ta, et võiks neid kokteile enam mitte juua. Algab seiklus, mille osadeks on sõprade veidrad teise ilma sattumised, arstid, filosoofline – kahtle kõiges, 60ndate omane sürrealism (aga mitte häirivalt) ja leppimine. Meeldis!

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

Allikas: http://www.lukor.com

IMDB tärne: 6,2/10
Youtube
Youtube 2
Laul, mis ilmselt kummitama võib jääda

Peale õnnetut lahutust leiab Hortensia (Ana Belén), et tema rong on läinud ega pööra mingit tähelepanu oma sõbranna América (Rosario Pardo) keelitustele taas elu nautima hakata. Ühel päeval aga ristuvad tema teed paraneva alkohooliku Jorgega (Eduard Fernández), kes uskudes, et nende kohtumine on saatuslik, teeb kõik veenmaks Hortensiat, et elu on otsustanud neile uue võimaluse anda.

Režissöör Manuel Gómez Pereira (sünd. 1953) alustas oma karjääri stsenaristina. Tema esimeseks tööks kinolinal oli 1992. aastal valminud komöödia “Salsa rosa” (Roosa kaste), mis saavutas suure publikumenu. Gómez Pereira ongi Hispaanias tuntud eelkõige paeluvate situatsioonikomöödiate autorina. Käesoleva filmi kohta on režissöör öelnud, et tema sooviks oli teha lihtne film inimsuhetest, mis näitaks, et hoolimata sellest, et soojus ja tunded tänapäeval enam ei müü, on just viimased need, mille tõttu elu tegelikult elamist väärt on. Film võitis publikuauhinna Málaga filmifestivalil, mis on üks olulisimaid Hispaanias./kino.ee

Minu arust film, mille puhul võib kasutada väljendit guilty pleasure. Filmi muusika oli ka tunduvalt parem kui eelnevate filmide. Naisnäitleja mulle ei meeldinud, meesnäitleja aga küll. Tekst tundus kahjuks võlts, temperamendi üle ma ei virise. Publik naeris sageli, mine tea, kas situatsiooni koomika või olukorra klišee üle. Mind pani muhelema, kudos sellegi eest. Minu tänast ööd sisustab hoopis Father Ted. Esimene osa ei ole veel head muljet jätnud: mulle sobib rohkem Bernard Black’ilik õel huumor. 25. minutilistele osadele on lisatud ka inimeste naer ja see häirib mind kohutavalt. Tekitab tunde, et ma peaksin klipi tagasi kerima ja uuesti kuulama, milles nali peitus. Loodan, et teiste osadega muutuvad naljad paremaks, sest tegu on briti huumori klassikaga.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

TO SEE list:

Peaks kohe sunniviisiliselt kätte võtma oma eelmiste listide filmid – teine list on peaaegu vaadatud, esimese puhul on olukord masendav. Minu kahjuks on filme lisandnunud:

1. Father Ted (1995-1998) – briti huumorit kolme hooaja jagu.
2. Nobody Needs to Know (2003)- film, mille tegijad on netis vabalt kättesaadavaks teinud. Vaadatud!
3. Rosemary’s Baby (1968) – filmiklassika, moeikoon Mia Farrow. Vaadatud!
4. The Wind That Shakes the Barley (2006) – Mulle meeldivad sõjafilmid, ei teagi miks. Vaadatud!
5. Jules et Jim (1962) – Truffaut.
6. Vivre sa vie (1962)- Godard & minu lemmik Anna Karina. Vaadatud!

Jälle paras hulk klassikat. Läheb raskeks.

Read Full Post »

IMDB tärne: 7,7/10

Ühel öösel põgeneb kabuhirmus Pilar (Laia Marull) oma pojaga kodunt, unustades jalga toasussid ja püüdes end lahti rebida elust vägivaldse abikaasa Antonio (Luis Tosar) kõrval. Talutud vaimne ja füüsiline vägivald ei ole aga pannud Pilari unustama armastust mehe vastu ning uskudes Antonio lubadusi end parandada, otsustab ta oma õe Ana (Candela Peña) meelehärmiks koju tagasi pöörduda…

„Võta mu silmad“ on näitlejanna ja režissööri Icíar Bollaíni (sünd. 1967) kolmas film, mis tegi temast teise naise Hispaanias, kes on võitnud parima režissööri Goya. Kuigi Bollaíni karjäär režissöörina on veel üpris lühike, on ta oma teravaid sotsiaalseid probleeme käsitlevate filmidega pälvinud paljude kriitikute poolehoiu ning jätnud oma jälje Hispaania kinoajalikku. „Võta mu silmad“ võitis kokku koguni seitse Goya auhinda, sealhulgas parima filmi ja näitlejatööde eest. Film käsitleb perevägivalla tundlikku teemat, millele ka Hispaania avalikkus viimastel aastatel aina rohkem tähelepanu on pööranud. /kino.ee

Ma ei taha kõlada nagu miski menist või keegi seesugune, aga selle filmi puhul sai kohe aru, et tegu on naisrežisööriga. Ja ma ei hakkagi sellest rääkima, et naised jätkuvalt roosilisse tulevikku ja inimprogressi usuvad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et nad ennast kaltsuks peavad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et see naine võib-olla läheks ikkagi tagasi mehe juurde. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et film oleks võinud lühem olla, aga ma mõistan seda, et äkki tahtis Bollaini, et vaataja olukorda sisse elaks. Üks selline äärmiselt intensiivne stseen oli ka, mis kindlasti kuuluks kuskile “Vaimse terrori praktiseerimine filmikunstis” TOP100 hulka. Ning ma vihkan seda, kuidas ma vaatan igat filmi selle – kuidas mina oleksin teinud – pilguga. Mõttearengule toob see kindlasti kasu, aga meelelahutuslik külg jääb puudu.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

Allikas: allesfilm.com

IMDB tärne: 5,5/10

Kõik hea ja halb, mis siin ilmas toimub, on kuskil kõrgemal juba varem kirja pandud. Nii kinnitab ikka ja jälle autojuht Tiago (Rogério Samora) filosoofilistes vestlustes oma bossiga (André Gomes), kui nad ühel veidral ja sürrealistlikul teekonnal läbi Portugali sõites ühest seiklusest teise satuvad.

João Botelho (sünd. 1949) lavastatud filmi stsenaarium põhineb kuulsa Prantsuse valgustusfilosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ romaanil „Fatalist Jacques ja tema isand“ (1773), kuid sündmustik on toodud tänapäeva. João Botelho on üks nimekamaid Portugali režissööre, kes on ka ise kuulunud erinevate festivalide žüriisse ja kelle filmid on võistelnud mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Ka „Fatalist“ valiti 2005. aastal Veneetsia filmifestivali ametlikku võistlusprogrammi. /kino.ee

Tõepoolest, nagu näha. siis põhinebki 18. sajandi teosel. Minu arust on veidi humoorikas see, et film on küll rahvusvahelistel filmifestivalidel kavas olnud, aga kas see midagi ka võitnud on?! Ahjaa, filmidest, mis ma viimasel ajal olen vaadanud, on see esimene, mis jätab mulje, nagu vaataja (mina) oleks rumal. Ja režissöörid ei tohiks nii teha. Ja pidevalt oli see .. “Ooota, oota .. mis sa nüüd püüad näidata-teha?” Ei andnud midagi, ei võtnud midagi (aeg ei loe).

Minu hinne: 2/10 (visuaalse ilu ja selle eest, et see veidigi road-movie moodi oli)

Read Full Post »

Allikas: zedfilmes.com

IMDB hinne: 7,1/10

Küla hambaarsti ja algaja illusionisti Messiase (António Capelo) ja tema neurootilise naise Felizbela (Custódia Galego) abielu on kreenis, kuna mõlemad osapooled kannatavad keskeakriisi all. Asjale ei aita kaasa ka nende püromaanlike kalduvustega noor sugulane Bárbara (Amélia Corôa), peretütre mässuline peigmees Pankas (Alexandre Pinto) ega ka põdura tervise, kuid visa hingega vanaisa Tobias (Fernando Taborda).

„Unusta kõik, mis ma sulle öelnud olen“ on noore Portugali režissööri António Ferreira (sünd. 1970) esimene täispikk mängufilm, mis osutus äärmiselt menukaks ka Portugali publiku seas. Karjääri filmimaailmas alustas Ferreira edukalt, 1999. aastal valminud lühifilm „Respirar (Debaixo de Água)“ (Hingamine vee all) sai kriitikute hulgas suure poolehoiu osaliseks ning pälvis hulgaliselt auhindu ka erinevatel festivalidel, osaledes sealhulgas Cannes’i filmifestivali ametlikus programmis./kino.ee

Mulle meeldis mingil imelikul kombel kõige rohkem pereema, keda ei olnud kujutatud just kõige positiivsemalt (aga samas, keda oleks?). 40+ naine, kes salongist salongi uitab, et oma mehe jaoks atraktiivne olla. Ilmselt meeldis mulle see kergelt bitch-olek(iseseisva bitchi), aga teisalt naiselik tahe meeldida. Kergelt oli käsitletud ka mustanahaliste teema, kes on leidnud oma tee Lääne-Euroopasse. Publik puhkes naerma “Ta on Slovakkiast. Ta pole venelane” – “Vahet ju ei ole” koha peal. Riggght. Samas mind kohutavalt häirisid tahmatud või tahtlikud loomakoomika stseenid. Et kui millegi muu üle naerda ei ole, siis pisikene kits ajab kindlasti muhelema ja filmi meelelahutuslik ülesanne on tagatud. Minu puhul ei tööta. Kuigi seekordne kinoskäik oli kohe kindlasti KINOSKÄIK, sest kino sai. Umbes kaheksateistkümnendal minutil otsustasid subtiitrid seisma jääda. Natukene sahmerdamist ja ootamist ning kogu filmi näidati uuesti ning subtiitrid jäid uuesti seisma. Paljud lahkusid, mis tagas meile parema vaatamisruumi. Aitäh! Subtiitriteta olek kestis umbes paar minutit, pärast seda subtiitrid jätkusid. Publik otsustas kergelt plaksutada.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »


Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time [1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the ‘flow and intimacy‘ of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers’ Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students’ style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)


Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe – sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud ‘kõrgemad isikud’, kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it’s just one fucking thing after another, isn’t it?

Timms: You’ve got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It’s your eyesight that’s bad, and we know what that’s caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something – a thought, a feeling, a way of looking at things – which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.


Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

Older Posts »