79. Candy (2006)

Allikas: http://www.ew.com

Allikas: http://www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast “Candy” nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut’ Doinel’i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

“You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant.”

“I wasn’t trying to wreck Candy’s life, I was trying to make mine better.”

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi “hinne” on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad “sõltumatud lapsevanemad”, kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev “põnevusmärulid”, mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. “Boys Don’t Cry” hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), “American Pie” R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. “You can’t rate reality” nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on “lõigutud” ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui “sweet little movie“, witty (“nutikas” eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele – klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C’est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
——–
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

60. The IT Crowd (2006) season 1

Režissöör: Ben Fuller
Osades: Katherine Parkinson, Chris O’Dowd, Richard Ayoade ja teised
IMDB tärne: 8,9/10

Ma ootasin mingisugust komöödiat IT-poistest, kes tegelevad dumb-user’itega. Kuigi sellel on ka oma roll igas osas, pole tegu sugugi kitsale ringkonnale mõeldud seriaaliga. Tööle võetakse Jen, kes hakkab tööle IT-osakonnas, sest ta oli märkinud oma CV-s pikaajalist kogemust arvutitega (meilide avamine, lugemine, kirjutamine). IT-poisid, kes seal juba enne teda töötasid, tahtsid Jeni välja süüa, kuna tal puudusid vajalikud oskused. Läksid siis kolmekesi bossi juurde, kes rõhutas tiimitööd ja oli just vallandanud terve korrusetäie inimesi. Hirmus vallandatud saada pidid nad üksteisega kuidagi hakkama saama. (Irooniana mainin ära, et itipoiste ülesannete lagi oli arvuti juhtme seinakontakti pistmine).

Mis juhtub, kui kanda liiga väikseid kingi? Mis juhtub, kui kontoris puhkeb tulekahju ja ainuke tulekustuti, mis on “Made in Britain,” ei tööta? Kas naistele meeldivad idioodid? Kuidas vältida tööl stressi? Mis peitub punase ukse taga? Mis saab, kui miljonimängus on jäänud kaks varianti, mängus on suured summad, aga sõber, kellele helistad, eksib vastusega? Kuidas kindlustada, et keegi sinu kruusidest kohvi või teed ei joo? We don’t need no education?

Minu hinne: 8/10 (Ja kaks punkti maksimumist puudu, sest naljad pole sarkastilised nagu BB-s)

Hakkan teist hooaega ka vaatama.

Read Full Post »

54. Das Leben der Anderen (2006)

Lavastaja paremal, vasakul tema näitlejannast abikaasa

Tulevad korterit kontrollima

Režissöör: Florian Henckel von Donnersmarck
Osades: Martina Gedeck, Ulrich Mühe, Sebastian Koch ja teised
IMDB tärne: 8,5/10
Treiler

“Das Leben der Anderen” on võitnud Oscari ja 20+ auhinda erinevatel festivalidel. Sobib ideaalselt laiemale publikule näitamiseks ja on tegelikult ka hea. Valisin jällegi õige päeva vaatamiseks, sest 14. septembril (ehk täna) peaks see film ka Eestis välja tulema.

Lugu sellest, kuidas Stasi otsustab oma uueks ohvriks võtta lavastaja, kelle korterisse paigutatakse ülekuulamisseadmed. Film mitte ainult sellest, kuidas häid inimesi võib leida halbade seast, vaid sellest, kuidas ka inimesed, keda usaldad, su üles annavad. Kuidas kunagine kõrge ametnik uue korra ajal postiljonina töötab .. Nii ongi.

Huvitav oli minu jaoks see, et Stasil oli täpselt teada, missugust kirjutusmasinat mingi kirjanik kasutas, ning eesmärgiga oma teost läände levitada, pidi selle kirjutama salajase kirjutusmasinaga.

Käivad kuulujutud, et Hollywood teeb filmist oma versiooni. Miks? Inimesed polnud piisavalt ilusad? Stasi käitumine oli liiga jube? Sisu polnud mõistetav? Screw you, I say!

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

53. Turks fruit (1973)

Režissöör: Paul Verhoeven
Osades: Monique van de Ven, Rutger Hauer ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

See on üks väga imelik film. Ma ei julgeks seda isegi kellelegi soovitada, aga see on tegelikult väga hea. Hollandlikult vabameelne (kes näinud filmi”Phileine zegt sorry“, see teab, mida ma mõtlen – PS! PZS pole võrreldav Verhoeveni filmiga), aga samas mitte üleliigselt rõve. Teatud huumor, mis ei luba eksitada antud filmi mingi muu maa omaga. Võluv, imelik, veider, kohatu ja nostalgiline. Ja ilusad inimesed. Skuptor ja tema muusa.

Ja seda turkish delight’i olen ma isegi söönud. Üsna huvitav tekstuur (heh) ja maitse. Ei oska isegi maitseomadusi millegagi võrrelda. Mulle ei meeldinud, aga iss sõi kaks karpi tühjaks.

Päris huvitav on see, et Hollandis (ma peaksin tegelikult kasutama kogu aeg sõna “Madalmaad”, aga noh) on vanusepiiriks 12, Ameerikas 18 eluaastat.

Mulle tundub, et ma hakkan Hollandiga hästi läbi saama, aga see selgub alles tulevikus : )

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

37. Vivre sa Vie: Film en Douze Tableaux (1962)

Režissöör: Jean-Luc Godard
Peaosa: Anna Karina
IMDB tärne: 7,9/10

Godard usub saatusesse ja sellesse, et inimene ise midagi muuta ei suuda. Nana on naine, keda valitsev ühiskond prostituudina raha teenima sunnib. Pärast Nana kinoskäiku võib aru saada, et tema saatus on sarnane Jeanne D’Arc’i omaga – mõlemad valitseva ühiskonna ohvrid. Filmi pealkiri on inglise keeles “My Life to Live” ja kui nüüd mõelda, siis Nana enda elu elada ei saanudki. Godardi filmid on täis vihjeid, pole seegi erand – nimi “Nana” tuleb ilmselgelt Zola samanimelisest teosest, film Jeanne D’Arc’ist, filosoof filmis (kes tegelikult ka oli filosoof) ja pisidetailid (moodsad soengud, mängumasinad, säravad reklaamplakatid ja etc etc). Ka järgmine film, mida ma vaadata tahan, oli “Vivre sa vie’s” olemas – “Jules et Jim” Truffaut’ sulest.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

32. Rosemary’s Baby (1968)

IMDB tärne: 8/10 (seejuures ka IMDB top 250-s sees)
Treiler
Rosemary’s Baby Retrospective Interviews 1 2

Režissöör: Roman Polanski (nimi, mida tuleb teada)
Osades: Mia Farrow, John Cassavetes & teised

Ootasin sellist easy-going filmi, aga sattusin müsteeriumisse, mis jäigi lahendamata. Kaunis, aga naiivne Rosemary kolib oma mehega New Yorki. Õnnetuseks on nende naabriteks tüütu vanapaar, kellele on raske ‘ei’ öelda. Rosemary on juba pikemat aega tahtnud rasestuda ja kui see juhtub, hakkab ta vana naise soovitusel veidrat kokteili jooma. Raseduse alguses kaotab ta kilosid ja kannatab valude all. Peagi taipab ta, et võiks neid kokteile enam mitte juua. Algab seiklus, mille osadeks on sõprade veidrad teise ilma sattumised, arstid, filosoofline – kahtle kõiges, 60ndate omane sürrealism (aga mitte häirivalt) ja leppimine. Meeldis!

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

27. The History Boys (2006)

Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time ^[1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the ‘flow and intimacy‘ of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers’ Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students’ style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)

Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe – sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud ‘kõrgemad isikud’, kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it’s just one fucking thing after another, isn’t it?

Timms: You’ve got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It’s your eyesight that’s bad, and we know what that’s caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something – a thought, a feeling, a way of looking at things – which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

3. Palabras encadenadas (2003)

Režisöör: Laura Mañá
Osades Dario Grandinetti & Goya Toledo
IMDB tärne: 7,2/10

Youtube
Youtube

Selline plakat ei kutsu filmi vaatama, seega olen tänulik ETVle, et nad seda filmi näitasid ja teistele telekanalitele, et nad midagi põnevat ei näidanud.

Mulle meeldis see, et lõpuks ometi oli ‘psühhopaat’ selline nagu mina oleks teda kujutanud. Režisööri tõlgendusid ühtisid minu omadega niivõrd, et ma ei suutnud pilkugi ekraanilt kõrvale heita.

Filmi keskel pöörati kõik tagurpidi ja see, mis alguses tundus tõene, osutus valeks.

Ühtlasi sai tõestatud, et 19=2

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »