Režissöör: Eli Roth (miks ma ei saa tõsiselt võtta režisööri, kes fännab Olseni kaksikuid?!)
Näitlejad: Jay Hernandez, Derek Richardson, Eythor Gudjonsson
IMDB tärne: 5,8/10
Treiler
Kui ma olin väike, oli mul õudusfilmisõltuvus. Ma ei kujuta ettegi, mis nägu mu isa võis teha, kui ma talle teatasin, et ärgu ta mulle enam selliseid (ilmselt mingisuguseid soft-horror filme) toogu. Mulle meeldis üks väike rõve härjapõlvlane, kes erineval viisil piinas neid, kes temalt pidevalt materiaalset abi otsisid. Siis oli üks veelgi hirmsam film, mis on kahjuks minu alateadvusesse jõudnud: hambaarst, kes inimestel jõuga ja igasuguste vahenditega hambaid välja koksab (ja muudki). Samal ajal tulid telekast ka Hauakambri lood(Tales from the Crypt) ja minu sõltuvus sai toidetud. Mingil hetkel tuli paus õudukatega ja sellest ajast peale ma neid eriti ei vaatagi. Nüüd püüan end kurssi viia filmimaailma uustulnukatega, sest pea iga kinosid külastav teismeline teab neid filme. Mina mitte.
Kui kellelegi mainida, et sulle meeldib “Hostel” ja tahad veel sarnaseid filme vaadata, siis soovitatakse tavaliselt filmi “Turistas”, mida ma ka eelmisel nädalal vaatasin. Tjah, tegelikult nad väga sarnased ei olegi, kuigi hinne, mis ma neile annaksin, oleks küll võrdväärne.
Tegelaskujud jällegi lollid ameeriklased (pluss üks poiss Islandilt), kellega midagi juhtub. Satuvad Bratislavasse, kus nad ükshaaval kaduma hakkavad. Lõpuks jõuavad nad kõik ühte tehasesse, mis on seotud mingisuguse underground liikumisega – inimesed maksavad ja saavad tappa teise inimese (kas kiiresti – st. kuul pähe või julmalt piinates). Paxton (poiss, kes jääb ellu) tappis tüübi, kes teda piinas ja oli juba põgenemas, kui kuulis, kuidas üks naine tehases karjus. Ruttu tagasi ja päästma! Mingi ime läbi leidis ta tüdruku üles kiiremini kui ise üksinda tehasest välja sai. Tsikil rippus silmamuna peast välja ja poiss naksas selle ära (tundub hirmus? ). Põgenevad, aga tee peal tuleb ette kamp killer-põngerjaid, kellele nad annavad kotitäie nätsu, misjärel nood Paxtoni ja tsiki rahule jätavad. Läbi raskuste jõuavad rongijaama, tsikk näeb enda peegeldust ja hüppab rongi ette. Poiss pääseb rongile, aga kuuleb, et üks mees, kes selle rühmitusega seotud oli, on ka selles rongis. Jõuavad Saksamaale, poiss järgneb piinajale vetsu, lõikab tal skalpelliga paar näppu maha ja tapab tüübi ära. Finito!
Film tekitas meil vaidlusi:
1. Kas kõikides ‘sellistes filmides’ on peategelasteks lollid ameeriklased, kes reisivad eesmärgiga saada võimalikult palju naisi?
2. Kui ma oleksin juba tehasest väljas, kas ma läheksin uuesti sisse ja päästaksin kellegi teise elu?
3. Kuidas valivad ameerika filmitegijad kohti, kus sellised asjad toimuvad?
Kuigi tegevus pidi olema Bratislavas, tundus tegevus toimuvat hoopis pisikestes külades. Ma olen Bratislavas viibinud ja selline see küll pole. Stereotüübid olid muidugi võimsad – nii tore, et režissöörid Ida-Euroopat veelgi mustavad. Eli Roth on samas öelnud, et ta mängiski stereotüüpide peale ja tahtis näidata ameeriklaste kitsarinnalisust. Samas on küllalt neid naiivikuid, kelle jaoks Ida-Euroopa tähendab lagunenud elamuid, nahkriietes ja püstolitega põkke ning noortekampu, kellele meeldib end lõbustada teiste röövimisega.
Mulle meeldis see idee, et inimesed maksavad selle eest, et teisi inimesi ise julmalt tappa (inspiratsioon väidetavalt tõsieluline ja toimunud Aasias).
Minu hinne: 4,5/10
Read Full Post »
Coffee & Movies 