78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad – neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague’iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav “pleier”), muusika (Dead Kennedy’s, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard’ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben’i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on – nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10

Read Full Post »

43. Lucky Three: an Elliott Smith Portrait (1997)

Režissöör: Jem Cohen
IMDB tärne: 9/10
Filmi saab näha siit!

Lühifilm, mis kestab 11 minutit ja sisaldab endas Elliott Smithi oma kurbuses ja Ameerikat. Minu Ameerika ongi road-movie minust sõitmas Corvette Stingray’ga ja taustaks Elliott Smith. Ööbimised teeäärsetes odavates hotellides, tanklas jõlkuv Trent Ford ja Vincent Gallo, kellega ma kiirsöögikohas kohtun. Taco Bellis näiteks. Või Burger Kingis. Või McDonald’s käib kah. Ja need 11 minutit olid täis minu Ameerikat. Sedasama natukene depressiivset ja kerge vihmasabinaga äärelinna Ameerikat. Ameerika, Ameerika, Ameerika, aga mitte päris see Allen Ginsbergi Ameerika.

Minu hinne: 10/10

Read Full Post »

36. Nobody Needs to Know (2003)

Režissöör: Azazel Jacobs
Osades: Tricia Vessey, Liz Stauber, Matt Boren ja teised
IMDB tärne: 6,3/10
Filmi võib julgelt tõmmata siit (seaduslik)

Teos, mille kohta nii mõnigi kriitik on öelnud, et “The movie, nobody needs to see”. Minu arust pole tegu üldsegi nii halva filmiga, võib-olla ütleksin lausa, et see on miski, mida vaadata, aga mitte kuulata. Visuaalselt väga kenad stseenid, uudsed lähenemised filmimisele ja näitlejatar, kes meenutas väga Mia Farrow’d. Sisu arenemist ootasin pingsalt filmi lõpuni ja minu jaoks seda ei tulnudki.
Sisust. NY-üksikute inimeste linn ja režissöör, kes otsis oma filmi osatäitjaid. Ta käskis kõikidel käästingule tulijatel impoviseerida stseen, mis peab lõppema surmaga. Iris, erinevalt teistest, ütles, et ta ei kavatsegi seda teha. Ta saab tuttavaks Hollywoodi näitlejaga, kes ütleb, et it’s not worth it. Järgneb allakäik. Filmis on ka nn turvakaamera-liin, mis oleks pidanud rohkem ülejäänuga kokku sulama või tugevamalt juhtliini üle võtma. Nojah, inspiratsiooni ja ilu jällegi küllaga.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

27. The History Boys (2006)

Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time ^[1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the ‘flow and intimacy‘ of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers’ Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students’ style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)

Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe – sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud ‘kõrgemad isikud’, kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it’s just one fucking thing after another, isn’t it?

Timms: You’ve got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It’s your eyesight that’s bad, and we know what that’s caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something – a thought, a feeling, a way of looking at things – which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

(!) Dans Paris (2006)

Kaunid kaadrid ja taustaks jazz

Film algab sellega, et näitleja pöördub publiku poole ja teeb sissejuhatuse

Režissöör: Christophe Honoré (“Les chansons d’amour” (hea, mul on isegi plaat:), “Ma mere”)
Osades: Louis Garrel (ja ma pean mainima, et juba paar aastat on nii, et kui ma kuskil tema nime näen, siis ma seda kõike ka vaatan (nt eelmainitud filmid), ta on lihtsalt nii šenjall), Romain Duris (keda me juba tunneme Xavierina, aga kellega ma jagan kiindumust Truffauti, Jarmushi ja Korine’i vastu), Joana Preiss (“Paris, je t’aime”, “Ma mere”), Guy Marchand (mäginud väga paljudes filmides), Alice Butaud ja teised.
IMDB tärne: 6,3/10
Treiler

Filmil on olemas kõik, mis peaks mind vaatama sundima – Louis, Romain, Honore, kannatav meestegelane, prantslaslik julgus & romantika & veidrused. On vaid üks häda – et prantsuse filme mõista, tuleb mõista prantsuse keelt ja kui seda ei oska, tuleb valida inglise keel, aga kui seda ka pole, siis on päris jama. Ning mul on jama. Naudingi siis ilusaid stseene ja unistan päevast, mil ma neid stseene mõistma hakkan.

Väike egolaks – ma sain aru, kuidas ühes stseenis 60ndate aastate Truffaut’ filmile viidati!

Read Full Post »

21. Cashback (2006)

Et aeg nii aeglaselt ei mööduks, tuleb seda mitte jälgida. Koolist saati selge.

Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Emilia Fox & Sean Biggerstaff
IMDB tärne: 7.5/10
Treiler

See on film, mis tekitab vaidluse teemal “Kunst või pornograafia?” No otseloomulikult ei ole otseselt tegu seda teist laadi teosega, aga ma isegi mõistan neid, kes asendavad kunstilise ilu füüsilise lihaliku iluga. Režissöörile on päris lihtne külge kleepida perverdi-silti, sest nagu inimesed ikka ütlevad .. igasse teosesse paneb tegija midagi endast. Aga võtame asja hoopis nii:

I made the film the sort of film that I thought I myself might enjoy watching. My only goal was that it be a sweet little film that might talk to the people that think or feel the same as the lead character. /Indiewire.com (intervjuu Ellisega)

Üleminekud olevikust minevikku ja vastupidi olid lahendatud äärmiselt taiplikult, ma ei olegi vist nii geniaalseid ajahüppeid näinud :)

Aga film räägib ühest noorest kunstnikust, kes läheb oma tüdrukust lahku, kuna uskus, et ei suutnud teda kunagi õnnelikuks teha. Pärast seda hakkab teda vaevama insomnia ja ellu tekib juurde kaheksa tundi. Piisav ajahulk, et lugeda läbi kõik raamatud, mis riiulis vedelevad, aga ka raamatud saavad otsa. Siis avastad end supermarketist ja pilk jääb pidama sildil, mis kutsub öövahetusse tööle. Bossiks on nagu ikka idioot, kes rõhutab, et kõige tähtsam on tiimitöö. Ilu jäädvustamise nimel (siit ka see teema, et poseeritud pildid on võltsid) hakkab kunstnik aega peatama. Aeg normaliseerub, kui ta sõrmi ragistab. Kui kuskil läheduses asuks supermarket, mis oleks lahti 24h ööpäevas, ja mu töökaaslasteks oleksid samasugused idioodid, siis läheksin ma sinna kindlasti tööle. ((Ma lugesin hiljuti, et öötöö ei pidavat naistele sobima, aga huvitav, kas nad mõtlesid selle all ka seda, et ma päeval ei maga?!)) Kindlasti on igas taolises filmis ka ilus kaastöötaja, kellesse armuda. Tüdruk oli vähemalt tore – õppis hispaania keelt ja tahtis minna Lõuna-Ameerikasse kohalikega suhtlema (ja poiss mõtles sellest, et tüdruk võtab ta kaasa ja tema siis jäädvustab nende ilusate inimeste näod).

Ja üldiselt, kas on olemas inimest, kes poleks mõelnud sellele, et mõni hetk võikski kestma jäädagi?!

Ben Willis: Once upon a time, I wanted to know what love was. You just have to see that it’s wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don’t stop for a minute, you might miss it.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

16. Paris, je t’aime (2006)

IMDB tärne: 7,5/10
Treiler

Paris, je t’aime is a 2006 film starring an ensemble cast of American, British and French movie actors. The title means “Paris, I love you”. The two-hour film consists of eighteen five-minute arrondissements (twenty were planned, but two fell through). Each arrondissement is written and directed by a different person. The 21 directors include Walter Salles, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Gus Van Sant, Wes Craven, Alexander Payne, Gurinder Chadha and Joel and Ethan Coen. /Wiki

Osad:

• Montmartre — režissöör Bruno Podalydès, osades Podalydès & Florence Muller
  
• Quais de Seine — režissöör Gurinder Chadha, osades Leïla Bekhti & Cyril Descours
• Le Marais — režissöör Gus Van Sant, osades Gaspard Ulliel, Elias McConnell & Marianne Faithfull
• Tuileries — režissöörid Joel and Ethan Coen, osades Steve Buscemi, Axel Kiener & Julie Bataille
• Loin du 16e — režissöörid Walter Salles & Daniela Thomas, peaosas Catalina Moreno
• Porte de Choisy — režissöör Christopher Doyle, osades Barbet Schroeder & Li Xin
• Bastille — režissöör Isabel Coixet, osades Sergio Castellitto, Miranda Richardson & Leonor Watling
• Place des Victoires — režissöör Nobuhiro Suwa, osades Juliette Binoche, Hippolyte Girardot & Willem Dafoe
• Tour Eiffel — režissöör Sylvain Chomet, osades Paul Putner & Yolande Moreau
• Parc Monceau — režissöör Alfonso Cuarón, osades Nick Nolte & Ludivine Sagnier
• Quartier des Enfants Rouges — režissöör Olivier Assayas, osades Maggie Gyllenhaal & Lionel Dray
• Place des fêtes — režissöör Oliver Schmitz, osades Aïssa Maïga & Seydou Boro
• Pigalle — režissöör Richard LaGravenese, osades Bob Hoskins & Fanny Ardant
• Quartier de la Madeleine — režissöör Vincenzo Natali, osades Elijah Wood & Olga Kurylenko
• Père-Lachaise — režissöör Wes Craven, osades Emily Mortimer, Rufus Sewell & Alexander Payne
• Faubourg Saint-Denis – režissöör Tom Tykwer, osades Melchior Beslon & Natalie Portman
• Quartier Latin – režissöörid Gérard Depardieu & Frédéric Auburtin, osades Ben Gazzara, Rowlands & Depardieu
• 14e arrondissement – režissöör Alexander Payne, peaosas Margo Martindale /Wiki

Punasega on need, mis mulle eriti meeldisid.

Üksikud mehed ja naised, keda võib tänavalt leida. Noored, kes üritavad skoorida, aga keegi ei võta vedu. Moslemitüdruk ja poiss, kes võib öelda, et ‘ta pole selline nagu ta sõbrad’. Ilus poiss, kes räägib prantsuse keelt inimesega, kes prantsuse keelt ei mõista. ‘Meeldib sulle jazz?’ ‘Usud hingekaaslastesse?’ ‘Sulle Kurt Cobain meeldib?’. Metroo ja Steve Buscemi. Armas pisike poiss – ‘Ära inimestele näkku lase (tatikuule!) – see pole ilus!’ Tüdruk ja kaks beebit. Mees ja soengud ja Amelie teisik. Kohvikutemaatika & naine & armuke & leukeemia & red trench coat. Kauboid ja naine, kelle poeg suri. Jean-Claude – järjekordne imearmas poisslaps, kelle vanemad kohtusid vanglas ja on miimid. Suuur ranits. Mees & naine ja isa & tütar. Paarty & narkoärikad & näitlejad. Mustanahalised & uni & reaalsus & kohv. Vampiiridega klipp, mis mulle alguses üldse ei meeldinud, aga mille lõpp oli äärmiselt koomiliselt traagiline. Oscar Wilde & üks ilusamaid surnuaedu & OSCAR WILDE irl. Natalie Portman & pime mees. Gerard. Jube prantsuse keel & i luv luv luv. Niisama kaootiline.

Kogu see supp meeldis mulle väga.

Minu hinne: 9,5/10

Read Full Post »

14. Before Sunset (2004)

Režissöör: Richard Linklater
Osades: Julie Delpy & Ethan Hawke
IMDB tärne: 8,1/10
Treiler

A sequel to the 1995 film “Before Sunrise”. Jesse (Ethan Hawke) and Celine (Julie Delpy) meet 9 years after their initial meeting. They’ve changed–originally they were in their 20s and full of idealism. Now they’re in their 30s–and their lives have changed in ways they didn’t predict. Like the first movie they walk around Paris this time and talk about love, life, reality, what might have been–and it’s all fascinating. Like the first film this is basically a character study and (like the first) just incredible. It’s like catching up with old friends after 9 years apart! They’ve aged a lot–Hawke looks TERRIBLE but Delpy looks OK–and life has thrown both a few hard knocks but hearing how they survived and what they went through is just incredible. This is NOT for everybody (four people walked out when I went to see it) but, for people who can deal with nonstop talk for 80 minutes it is just great. Every single line rings true and is delivered full force by Hawke and Delpy. The acting varies–Hawke is good (but he smiles WAY too much)–Delpy is just superb all the way through. This is easily one of the best films of 2004. Highly recommended./ IMDB

Jah! Kiidame heaks, väga heaks! Ja ma ei oska isegi öelda, kumb osa rohkem meeldis, sest mõlemad olid väga head. Eriti meeldisid mulle mängulised algused ja lõpud. Jaaaa!

Minu hinne: 9/10

Read Full Post »

13. Before Sunrise (1995)

Režisööriks Richard Linklater (“Dazed & Confused”)
Näitlejad: Julie Delpy & Ethan Hawke
IMDB tärne: 7,9/10
Treiler

Kõigepealt peaks alustama sellest, et Julie Delpy on ühe filmi režissöör (ja näitleja ja midaiganes), mida meie väga näha tahame – see film on “2 Days in Paris” (Youtube!!!). Seal mängib ka Daniel Brühl, kes on üks tohutult andekas nooormees ja noh, ta on üks neist meesnäitlejatest, kellega ma abielluda võiks. Aga aitab plämast, sest ma tahtsin öelda, et Julie on üks paganama tore inimene (ja mitte seepärast, et ta Godardiga koostööd on teinud, vaid muidu ka).
“Before Sunrise” on aga seesugune film, mida kõik on näinud ja mulle soovitanud, aga mina pole vaadanud, sest oletasin, et tegu on järjekordse imala Hollywoodi armastuslooga. It’s not.

Kuna sellel nädalal ilmus mu ukse taha üks noormees, kelle seljakoti sisse mahtus mitu-mitu filmi ja veel lisakingipakk M-lt, mis sisaldas rohkelt frantsuse maiuspalasid (minu lemmiknäitlejatega!!!), siis me lihtsalt alustasime kõige vaatamist. Uudistasin mina siis filmide kaasi ja jõudsin järeldusele, et Before Sunrise’i jaoks ideaalsemad kaaslast polegi.

The movie starts with Jesse meeting Celine on a train to Paris. They strike a conversation in the train. Jesse is going to Vienna whereas Celine is on her way to Paris after visiting her grandmother.

When they reach Vienna, Jesse asks Celine to accompany him in Vienna. Jesse convinces Celine by saying that after 10 or 20 years down the road, she might not be happy with her marriage and might wonder how it would have been if she had picked another guy, and this is a chance to realize that he himself is not that different from the rest. In his words, he is “the same boring unmotivated guy.” Jesse has to catch a flight early in the morning and doesn’t have enough money to rent a room for the night, so they decide to roam around in Vienna. They exchange some peculiar observations on life and love in general.

Sometime through the night they click romantically and end up sleeping together in the park. The movie ends the next day at the train station, where the two agree to meet together at the same place in six months. /Wiki

Ja me vaatasime ja muhelesime ja punastasime ja tunnistasime, et see on nii reaalne, natukene naiivne (aga mitte rohkem naiivne kui elu ise) ja nii romantiline ja nii ilus. Ja see stseen tänavaluuletajaga meeldis mulle väga (sest selle tänavaluuletaja oleks meeldis mulle) ja see klubistseen oli meie klubistseen ja J-le meeldis see (Youtube!!!) stseen. Enne J lemmikut näidati muid kohvikus viibivaid inimgruppe ja kõige huvitavam oli see, kuidas kaks meest Dubrovnikust rääkisid:

Man on left: Juergen…Dubrovnik.
Man on right: Das ist egal, das ist egal. Das ist Urlaubszeit.
Man on left: Ich bin verliebt in Dubrovnik.
Man right: Wunderbar, jetz’ kann’s hingehen un’ siehst ‘ne zerstoerte Stadt. Spiel aus.

Ning kui film lõppes, küsis J, et kas mind häiris ka sama asi, mis teda ja tuleb välja, et nii see oligi – Ethan Hawke!! Julie oli nii õhuline (kui inimese kohta saab nii öelda) ja vaba, aga Ethan jällegi nii ameerikalikult pinnapealne ja tema tobe irve .. Sellegipoolest, äärmiselt hea film ja õnneks on meil järg ka olemas :)

Viimasel ajal on mulle inspiratsiooni pakkunud kahe mehega koos elamine. Õde on nagunii ära, seega on mul siin isa ja Külaline. Imelikult kombel see kõik toimib, ehk seetõttu, et iss on J-d varem ka näinud ja kostitanud ja nii edasi. Ning kui ma ignoreeriksin seda, et J räägib ingliskeelt ja iss otseloomulikult eesti keelt, suudaksin ma peaaegu kujutada, et oleme Pariisis. Miks? – Seesama köögimiljöö (niiöelda). Kuna mina tahan hommikuti kaua magada, siis lastakse mul kaua magada, aga iss tõuseb vara ja J vajub temaga samal ajal kööki. Nad ei saa üksteisest ilmselt sõnakestki aru, aga nad suhtlevad. Ja ega minagi siis magada saa .. Kuulan ja imestan ja muhelen ; )
Samas . . .

Minu hinne: 9/10

Read Full Post »