Ma ei oska sellistesse filmidesse kuidagi suhtuda ja ma ei oska isegi seda suhtumist kirjeldada. Võtame magushapu kastme – ananass ja ketsup ei lähe ju hästi kokku, aga maitseb jumalikult. Filmide puhul mulle magushapukaste jälle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, kuidas võimalik sügavam sisu peidetakse naljakihi alla ja valitsema jääb la vida simple. See võime panna ühel hetkel naerma, teisel hetkel nutma, on muidugi kiiduväärt, sest paljud filmid ei tekita mingitki emotsiooni. Plusspunktid Fellini & naispeategelase eest. Ja see, et ka vanas eas inimesed võivad käituda nagu noored, ei ole mulle mingiks üllatuseks (tervitused Rootsi!) ja selliseid üllatavalt shokeerivaid aww hetki ei tekkinud. Kui vanurikomöödiadraama saaks teisendada noortekomöödiadraamaks, oleks see ilmselt parem kui enamik teisi sama teemaga filme. Mulle tundus, et film püüdis näidata seda, et kui inimesed ületavad selle 60+ piiri, ei tasu kohe hauaplatse reserveerima ja testamente koostama (või ümbertöötlema) hakata, vaid hammustada kõrvale hoopis tükk shokolaadikooki (sümbolism või ei, ükskõik).
Lisaks mu sugulastele Rootsis, on huvitavaks vanapaariks ka minu naabrid, kes said kokku alles kolm aastat tagasi. Nüüd elavad nad kõrvalkorterites, sest ei suuda koos elada, aga ka üksteiseta mitte. Nad on toredad ja eelkõige huvitavad, aga täpsemalt ma ei räägi :)
Minu hinne: 7/10
Coffee & Movies 