81. Efter brylluppet (2006)

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up’id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier’i “Elsker dig for evigt” on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

80. London to Brighton (2006)

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus – üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

76. Midnight Cowboy (1969)

Režissöör: John Schlesinger
Osades: Dustin Hoffmann, John Voight ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Film võitis kolm Oscarit. Peaksin alustama sellest, et mulle meeldivad filmid, mis kannavad edasi teatud NY-meeleolu. “Taxi Driver” läheb samasse kategooriasse. “Rosemary’s Baby” ja “Breakfast at Tiffany’s” sellele niivõrd ei keskendu, kuid miljööst saab siiski aimu. Ühesõnaga – suurlinnalik nukrus, ehk isegi masendus.

Kui hakata filme suures plaanis vaatama, siis iga maa erineva ajaperioodi kohta, saab teha üldistusi. 70ndate (ja 60ndate lõpu) filmikangelased ei ole tingimata positiivsed tegelased, kellega samastuda. Selle filmi perioodilise paikapidavuse saab kindlaks määrata ka sürralismi-ilmingute järgi.

Ja kuigi inimestele meeldib kisendada, et see film on esimene geifilm, mis Oscari sai (ja kuidas see võis, eksole?!), siis mina seda homotemaatikat nii väga ei näinudki.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

63. Shaun of the Dead (2004)

Valivad õigeid plaate, mida relvana kasutada

Tõhusamad vahendid

Režissöör: Edgar Wright
Osades: Simon Pegg, Kate Ashfield, Nick Frost, Lucy Davis, Dylan Moran, Nicola Cunningham ja teised
IMDB tärne: 8/10

No mis näoga vaadata filmi, kui väga paljud osatäitjad on niivõrd tuttavad näod, et tunneks lausa tänaval ära?! Täiesti veider on see, et öösel vaatasin täiesti kogemata seriaali “Spaced”, mis on väga otseselt seotud “Shaun of the Dead’iga.”
Aga need nimed .. Simon Pegg (“Spaced”, “Big Train”), Nick Frost (“Spaced”), Lucy Davis (“The Office”), Dylan Moran (“Black Books”) ja nii edasi. Jeerum, jeerum. Ma ei hakkagi seda mainima, et paljud neist näitlejatest on mänginud pisemaid rolle teistes briti komöödiates.

Võtame zombie’d, head briti näitlejad ja vürtsitame kõike huumoriga .. Kokku saame Stephen Kingi arust kultusfilmi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte (“La fille sur le pont“)
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine’st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

56. Im Juli. (2000)

Režissöör: Fatih Akin (“Gegen die Wand”)
Osades: Moritz Bleibtreu (“Vom Suchen und Finden der Liebe”, “Lola rennt”, “Das Experiment”), Christiane Paul, Mehmet Kurtulus ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ontlik õpetaja plaanib veeta oma suve kodus Hamburgis, aga satub seiklustesse, mis viivad ta “kuramuse lõunasse”.
Filmi alguses sõidab türklane Isa talle peaaegu otsa, aga veidi hiljem jätkavad nad koos teed Istanbuli. Daniel jutustab Isale oma loo, miks ta sinna üldse sinna jõuda tahab.

On filme, mis tekitavad näole naeratuse, kui neid vaadata. See on ka selline. Tekitab põnevust, kui sa tead, et türklasel on autos laip, aga Daniel seda veel ei tea. Samas rohkelt muigele ajavaid kohti ja romantilisläägeid stseene piiri peal abiellumisest või koos taeva vaatamisest. Passi kaotamine, teeäärsed rekameeste baarid, salapärased naised ja pervertidest rekajuhtid, kes tegelikult polegi perverdid. Järjekordselt veendumine, et kõik on seotud. Teel olemine, mis paneb tahtma ise teel olla. Ja need seiklused võivad tunduda uskumatud, aga mõnikord lähebki nii.

Mulle meeldis Juli idee minna just sinna, kuhu esimene auto, mis su peale võtab, läheb. Kunagi proovin järgi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

55. The Wind That Shakes the Barley (2006)

Režissöör: Ken Loach (“Sweet Sixteen”)
Osades: Cillian Murphy (“Cold Mountain”), Padraic Delaney, Liam Cunningham ja teised
IMDB tärne: 7,7/10
Treiler

Film viib 20. sajandi alguse Iirimaale. Kaks venda hakkavad võitlema Iirimaa iseseisvuse eest. Kui kuulutatakse välja vaherahu, siis jaguneb nende seltskond kaheks: need, kes pooldavad rahu ja need, kellele tundub, et see polnud päris see, mille eest võideldi. Nagu me teame, ei ole vahet, kas tegu on sugulase või sõbraga, kui ta on valel poolel, siis .. On pahasti.
Ning päris hirmsaid stseene oli ka – näiteks ühel poisil tõmmati küüned roostes tangidega ära või see, kuidas naistel juukseid peast nüsiti.

Üllatuseks polnud film Inglismaal väga populaarne, samas on paljude arust tegu viimase aja parima iiri filmiga.

Minusugusele piltlik seletus sellest, millest ajalooõpikus juttu oli.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

50. Nichts bereuen (2001)

Režissöör: Benjamin Quabeck
Osades: Daniel Brühl (“Good Bye Lenin”, “The Edukators”, “2 Days in Paris”), Jessica Schwartz (“Perfume”) ja teised
IMDB tärne: 7,2/10

Valisin filmi vaatamiseks õige aja (kuigi ideaalsem oleks olnud ilmselt oktoobri algus). Nimelt on filmis tegu just nende noortega, kes on keskkooli lõpetanud ja püüavad sügist mööda saata pidutsedes või tööl käies. Daniel saab esimese töökoha kirikus, kuid see ei tundu talle sugugi huvitav. Parema meelega kukub ta hoopis lehehunnikusse või virutab rehasid kogemata sõiduteele, millel on iseenesest jubedad tagajärjed. Vähemalt tema jaoks – ta unelmate tüdruk tegi nimelt sõidueksamit. Selle tüdruku nimel otsustas Daniel end risti lüüa, aga Luca asemel aitasid ta alla hoopis päästeteenistuse töötajad. Kuna Luca läks mõneks ajaks Ameerikasse, oli Danielil võimalus nn uuesti alata. Uus töökoht vanurite põetajana ja uus silmarõõm. Peagi tuli Luca tagasi ning nähes, et Daniel on kellegi teisega koos, tahtis ta teda tagasi võita. (Kui nüüd aus olla, siis Luca alguses mingit huvi üles ei näidanudki, nii et Danieli ja Luca rollid vahetusid). Edasine toob kaasa probleeme politseiga, töökohaga, sõpradega ja naistega. Hinnata tuleks ka Danieli siirast “Ich bereue nichts-i”.

Nagu ma varemgi maininud oled, tunneb saksa filmidega sidet. Käsikaamera kasutamine mõndades kohtades, imeilusad nn detail-stseenid (aknast kukkuv suits nt), kohmakas situatsioonikoomika ja meeletult andekas Daniel Brühl, keda ma ei väsi imetlemast.

Jaaa, das is sehr geil! “Je ne regrette rien”, schade, dass kann ich nicht sagen.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

46. This Is England (2006)

Režissöör: Shane Meadows
Osades: Thomas Turgoose, Stephen Graham (“Snatch”), Andrew Shim, Joseph Gilgun ja teised.
IMDB tärne: 8,2/10
Treiler

Film kaheksakümnendate keskklassi Inglismaast. Shaun on poiss, keda koolis mõnitatakse. Kooli lõppedes saab ta tuttavaks skinheadidega, kes ta automaatselt omaks võtavad ja tema eest hoolt kandma hakkavad. Esimene kamp, mille liikmeks Shaun sai, oli tore (või pigem kõvasti normaalsem). Äkki ilmus nende seltskonda üks kuri skinhead Combo, kes oli just vanglast vabanenud. Kuna Shauni isa oli surnud, oli Combo tema jaoks isafiguuriks. Pärast Combo ilmumist, jagunes skinheadide kamp kaheks, kuna kõigile ei meeldinud Combo käitumine. Combo oli seega äärmuslik skinhead, mis viis ka tõsiste tagajärgedeni.

Mind häirib tohutult see, kui inimene väidab, et “see pole kellegi süü!” Kuigi ma ise oma vigu just tunnistada ei taha, usun ma siiski põhjus-tegu-tagajärg seosesse. Phuck, aga sellised tüübid ajavad vihale. Peksab kellegi peaaegu surnuks ja ütleb, et “see polnud minu süü”. Kõik nägid, et ta peksis, kuidas see siis ei saa tema süü olla? Või on ohver süüdi selles, et ta on vale nahavärviga, mis ei ole ju iseenesest süü.

Muidu olen jätkuvalt kahevahel. Tunnen, et 1h30+min ei ole piisav mõne filmi jaoks. Ei tea, kas asjata, aga mul on arusaam, et filmitegijad püüavad kõike teatud aja sisse mahutada, mistõttu mõned tegevusliinid jäävad arendamata, lõpetamata. Võib-olla on tegu jälle minu sooviga rohkem teada saada. Või mul on vale arusaam osade tähtsusest. St. erinev arusaam režisööri nägemusest. Woodyt oleks ma rohkem ekraanile lasknud (sest ta oli minu vaieldamatu lemmik), kuna praegu tundus, et Shaun jäi jälle üksi. Oeh, ma ei tea. Võib-olla on jälle õige, kui rohkem õhku jäetakse, et ise edasine välja mõelda. Peaks hoopis režisööri elulugu lugema vist.

Igatahes tekitab see film arutelusid, millest nagunii räägitakse. Brittide suhtumine immigrantidesse, Inglismaa lipu ‘rüvetamine’, aga eelkõige see esimene.

“American History X” on minu arust parem film skinheadidest, aga “This is England” pole ka sugugi halb.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

35. Molière (2007)

Režisöör: Laurent Tirard
Osades: Romain Duris, Fabrice Luchini, Laura Morante, Ludivine Sagnier ja teised
IMDB tärne: 7,1/10
Treiler

Intriigidega pikitud hoogne ajalooline komöödia spekuleerib sündmustega suure prantsuse satiiriku Molière’i varasemal, salapäraselt valgete laikudega kaetud eluperioodil, kus rikka härra kostil elav noor näitekirjanik mässitakse romantika ja riugaste, arusaamatuste ja ahvatluste võrku.

1644. aasta Pariis. 22-aastane Jean-Baptiste Poquelin, keda tuntakse ka Molière’ina, ei ole veel see kirjanik, keda ajalugu teab koomilise satiiri isa ja kirjandusklassikasse tõusnud “Misantroobi” ja “Tartüffi” autorina. Kaugel sellest, tegelikult on ta läbikukkunud näitleja. Tema teatritrupp on pankrotis ja võlausaldajate poolt tagaotsitav. Molière satub vanglasse ning sealt vabanedes kaob mees kui vits vette. Möödub 14 aastat ja Molière triumfeerib koos oma trupiga Pariisis pärast edukat ringreisi Prantsusmaal./tartuff.ee

On raske teha filmi kellestki, kes on end rahva südamesse kirjutanud ja kelle teoseid on koolitundides lõpmatuseni käsitletud nii siin, kui seal. Peab tabama täpselt sihtmärki, sest muidu peab end järgneva filmiga jälle tõestama. Laurent kogus ilmselt kokku oma Ameerikas saadud teadmistepagasi ja riskis. Tuli välja küll, eriti kui juhtima panna mösjöö Duris – prantslaste oma Johnny Depp. “Armunud Shakespeare’i” on ilmselt paljud näinud ja kui see meeldis, miks mitte jätkata ajarännakut Moliere’i filmiga.
Aga mul on jätkuvalt kahju, et mu prantsuse keele oskus niivõrd pinnapealne on. Tutvuda iga teosega selle originaalkeeles on klišee, aga ma nii tahaks osa saada keelemängudest ja mitte enam sõltuda kahtlastest tõlkijatest, kelle annet kinnisilmi usaldada. Ssssh! Kuidas see oligi – et inimene polegi võimeline ühtegi keelt peale emakeele võrdväärsena selgeks saama?! Lohutust polegi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »