78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad – neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague’iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav “pleier”), muusika (Dead Kennedy’s, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard’ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

73. Sügisball (2007)

Allikas: Eesti Ekspress

Režissöör: Veiko Õunpuu
Osades: Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Sulevi Peltola, Tiina Tauraite, Maarja Jakobson ja teised
IMDB tärne: 8,5/10

Vabandust, pole kaua kirjutanud. Süüdi on minu laiskus. Poole lihtsam on magada ja teed lürpida, kui õues on kõige koledamad sügisilmad. Täna on küll vihmapilved, aga päike on suutnud sellest masendusest end nähtavaks teha. Poriloigud, vaikne pühapäev, sügislehed, päike ja koristajad, kes hoogsalt luuaga võimlevad – this is it, and it is great! Teen siis vanad võlad tasa, ja räägin filmidest.

Eelmisel teisipäeval käisime kinos Eesti filmikunsti kaemas. Keskpäevase seansi kohta oli üsna palju inimesi (minu arust) igast vanusest. Meie ette sattus istuma üks vanapaar, kes “jubedamate” kohtade ajal üksteisele midagi sosistasid, aga tegelikult pidasid nad vapralt vastu. Olen kuulnud, et päris paljud inimesed on poole pealt lahkunud, kui Sügisballi näidati.

“Sügisball” on järjekordne film, mille puhul jagunevad vaatajad kaheks: neile, kas meeldib, või ei meeldi üldse. Mulle meeldis! Julgelt võin öelda, et see on üks väheseid filme, mida ma välismaal teistele julgeks soovitada. Tihti on tunne, et eesti filmile ei antagi eriti lootust, sest materdakse maha kõik sooritused.

Filmile heidetakse ette, et see on aeglane ja igav. Mul ei olnud kordagi tunnet, et peaks nüüd haigutama või magama heitma (Ja mulle meeldib “Lost in Translation” ka). Igav – tjah, tegelikult ongi inimeste elud üsnagi igavad. Ma kujutan ette, et kui keegi tahaks minu elust sellist pealiskaudset filmi teha, siis ega sealgi mingit põnevat süžeed pole – ja tõesti, vürtsiks ehk ongi ülepäeviti toimuvad Maxima-käigud :)
Ja siis see tapmisstseen, mis tundub liialdatud. Tegelikult on väga lihtne piiri ületada, nagu ma olen korduvalt öelnud. Kui minu ees seisab auto, millel on võtmed ees, aga puudub juht, siis oleks lihtne sisse hüpata ja oma elu prssekeerata. Kui suudad tahtmisele vastu panna ja situatsioonis koomikat tajuda, on kõik okei, st. piiri ei ületata.

Tegelikult ma muhelesin, kui ma shveitserite kostüümi nägin. Kui ma olin üsna väike, siis iss tõi mulle mingisuguseid vanu Disney multikaid (mis tõepoolest olidki Walt Disney looming), ühes osas kandis Donald vägagi sarnast riietust. Kahe tegelase vahel tekkis automaatselt mingisugune naljakas side.

Ja veel – see viimane Mati kõne, et igas korteris elavad tegelikult erinevad inimesed, kes .. yada-yada-yada .. oli liigne. Mõne jaoks muidugi ideaalne tsitaat, aga me teame seda ju isegi.

Halvast küljest muidugi see, et Eestit reklaamitakse jällegi halli ja nõuka-aegsena, mis paratamatult stereotüüpidele toiduks . Siiski, kas meil ongi midagi muud, millele toetuda?

Ning midagi jäi sisust puudu, kuna film ei jäänud kripeldama.

Minu hinne: 7,5/10

C&M,
korterielanik, kes tahab olla õnnelik (nagu kõik teisedki)

Read Full Post »

49. The Atomic Cafe (1982)

Et näha, kuidas radiatsioon inimesele mõjub ..

Duck’n’Cover

Režissöörid: Jayne Loader, Kevin & Pierce Rafferty
IMDB tärne: 7,7/10

Erinevad arhiivikaadrid, mis annavad õiguse ise otsustada, st puuduvad halvustavad-kiitvad kommentaarid. Mulle pakkusid huvi Rosenbergide juhtum (andsid salajast infot Nõukogude Liidule), multikas kilpkonnast, kes õpetab, mida teha aatompommi korral (duck and cover), katsetused Bikini atollis ja sõjaväe treeningvideod. Kõige rohkem ärritas, kui miski sõjaväetüüp ütles, et kui oled ohutus kauguses, siis on aatompommi plahvatus kõige kaunim asi üldse, mis olemas on. Ja see pidev rõhutamine, et peaasi, et see relv on m e i l, mitte vaenlasel (st jõud on meie rahval). Või sellised naiivsed reklaamikesed musterperekonnast, kes oskab õigel ajal keldrisse varjuda ning välja tulles ‘oh, alustame koristamist’ ütlevad, nagu polekski midagi erilist juhtunud. Millegi pärast pole vaja muretseda, sest see pole midagi suurt ega tõsist. Kui keegi sellega ei nõustu, on ta kommunist.

Ning mind häirib tohutult, kui keegi väidab, et aatompommid olid vajalikud, et Jaapan alistuks.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

41. Devil’s Playground (2002)

Režissöör: Lucy Walker
IMDB tärne: 7,2/10

Dokumentaalfilm, mis näitab amiši noorte rumspringa perioodi. Kui amišid saavad 16. aastaseks on neil võimalus elada lääne noorte moodi ja nii nad teevadki. Päris kohatu oli näha pidu, mis meenutas kõige hullemat läbu, väljaspool maja seisid jällegi hobuvankrid. Amišid on jätnud vaikse mulje, ilmselt oma lihtsuse tõttu, seetõttu ei oska midagi sellist uskudagi. Samas on tore, et tehti dokumentaal amišitest ja nad ise sõna võtavad, see annab asjale hoopis teise võlu. Mmm.. meeldis ka see, et käsitleti noori üksikult ja üldiselt (kuigi võib-olla liiga ekstreemsustesse kallutatult). Alati tekib küsimus, et huvitav, mis sellest tegelasest edasi on saanud .. Faron läks igatahes vangi, esiteks relva omamise ja hiljem varguste (mäletan ma õigesti?) pärast.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

24. Les quatre cents coups (1959)

Režissöör: F. Truffaut
Peaosas Jean-Pierre Léaud
IMDB tärne: 8/10
Kuulus stseen

A young Parisian boy, Antoine Doinel, neglected by his derelict parents, skips school, sneaks into movies, runs away from home, steals things, and tries (disastrously) to return them. Like most kids, he gets into more trouble for things he thinks are right than for his actual trespasses. Unlike most kids, he gets whacked with the big stick. He inhabits a Paris of dingy flats, seedy arcades, abandoned factories, and workaday streets, a city that seems big and full of possibilities only to a child’s eye. Written by alfiehitchie

Ma olen teinud natuke pahasti ja vaadatud varem neid filme, kus Doinel juba täiskasvanud oli. Tegelikult on täiesti reaalne, et Antoine noorus just selline oli, ja mõni Freudi austaja saaks sellisel teemal lausa uurimustöö teha. Mina tundsin peategelase osas ära Truffaut’ enda. Ta ema tahtis aborti teha, poiss saadeti vanaema juurde, pärast tema surma tagasi ema juurde, probleemid koolis, trükimasina varastamine ja nii edasi.
Kui ma saaksin teha ajarännaku 50ndate aastate Pariisi ja see sama poiss mulle vastu jookseks, siis ma tunneksin kohe ära, et see ongi Jean-Pierre – näojooned on tal ikka muutumatud ja nii iseäralikud.

Antoine Doinel: I need some money for lunch, dad. Only 1,000 francs.
Julien Doinel: Therefore you hope for 500. Therefore you need 300. Here’s 100.

Julien Doinel: I have no socks left around these holes.

English Teacher: Last and simple question. Where is the father?
Rene: Ze fazer…
English Teacher: No. The father.
Rene: Ze fazer.
English Teacher: No, the tip of the tongue between the teeth. As if you had a lisp. Father.
Rene: Fazer.
English Teacher: No.
Rene: But I can’t, sir. Not everybody has a tongue like yours.

Psychiatrist: Your parents say you’re always lying.
Antoine Doinel: Oh, I lie now and then, I suppose. Sometimes I’d tell them the truth and they still wouldn’t believe me, so I prefer to lie. /IMDB

Minu hinne: 7.5/10
Väga autobiograafiline film. Ja klassika.

Read Full Post »

21. Cashback (2006)

Et aeg nii aeglaselt ei mööduks, tuleb seda mitte jälgida. Koolist saati selge.

Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Emilia Fox & Sean Biggerstaff
IMDB tärne: 7.5/10
Treiler

See on film, mis tekitab vaidluse teemal “Kunst või pornograafia?” No otseloomulikult ei ole otseselt tegu seda teist laadi teosega, aga ma isegi mõistan neid, kes asendavad kunstilise ilu füüsilise lihaliku iluga. Režissöörile on päris lihtne külge kleepida perverdi-silti, sest nagu inimesed ikka ütlevad .. igasse teosesse paneb tegija midagi endast. Aga võtame asja hoopis nii:

I made the film the sort of film that I thought I myself might enjoy watching. My only goal was that it be a sweet little film that might talk to the people that think or feel the same as the lead character. /Indiewire.com (intervjuu Ellisega)

Üleminekud olevikust minevikku ja vastupidi olid lahendatud äärmiselt taiplikult, ma ei olegi vist nii geniaalseid ajahüppeid näinud :)

Aga film räägib ühest noorest kunstnikust, kes läheb oma tüdrukust lahku, kuna uskus, et ei suutnud teda kunagi õnnelikuks teha. Pärast seda hakkab teda vaevama insomnia ja ellu tekib juurde kaheksa tundi. Piisav ajahulk, et lugeda läbi kõik raamatud, mis riiulis vedelevad, aga ka raamatud saavad otsa. Siis avastad end supermarketist ja pilk jääb pidama sildil, mis kutsub öövahetusse tööle. Bossiks on nagu ikka idioot, kes rõhutab, et kõige tähtsam on tiimitöö. Ilu jäädvustamise nimel (siit ka see teema, et poseeritud pildid on võltsid) hakkab kunstnik aega peatama. Aeg normaliseerub, kui ta sõrmi ragistab. Kui kuskil läheduses asuks supermarket, mis oleks lahti 24h ööpäevas, ja mu töökaaslasteks oleksid samasugused idioodid, siis läheksin ma sinna kindlasti tööle. ((Ma lugesin hiljuti, et öötöö ei pidavat naistele sobima, aga huvitav, kas nad mõtlesid selle all ka seda, et ma päeval ei maga?!)) Kindlasti on igas taolises filmis ka ilus kaastöötaja, kellesse armuda. Tüdruk oli vähemalt tore – õppis hispaania keelt ja tahtis minna Lõuna-Ameerikasse kohalikega suhtlema (ja poiss mõtles sellest, et tüdruk võtab ta kaasa ja tema siis jäädvustab nende ilusate inimeste näod).

Ja üldiselt, kas on olemas inimest, kes poleks mõelnud sellele, et mõni hetk võikski kestma jäädagi?!

Ben Willis: Once upon a time, I wanted to know what love was. You just have to see that it’s wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don’t stop for a minute, you might miss it.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

18. Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo (1981)

Alguses normaalne tsikk,

kes käib David Bowie kontserdil.

junkie

Režisöör: Uli Edel
Näitlejad: Natja Brunckhorst & others
IMDB tärne: 7.6/10
Treiler

Christiane F. (full name: Vera Christiane Felscherinow), was born in Hamburg on May 20, 1962. Her family moved to West Berlin when she was a child. Christiane is famous for her struggle with her drug addiction, especially to heroin.

When she was 12 years old, she first smoked hashish; by the time she was 14, she was a junkie and prostitute in the Bahnhof Zoo scene, an infamous group of teenaged drug-users and prostitutes (of both sexes) in Berlin. Christiane tried numerous times to overcome her addiction, but did not become totally clean until the birth of her son in 1996. As of 2006, she remains clean and lives with her son in a small city in Brandenburg.

Her story is well known in Germany because two journalists from the news magazine Stern, Kai Herrmann and Horst Rieck, ran a series of articles about her life and her addiction which eventually led to the successful book Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo. The report chronicles her life from 1975 to 1978, when she was aged 12-15. The narrative of the book is in the first person, from Christiane’s viewpoint, but was written down by the journalists functioning as ghostwriters.

In 1981, the story was made into a film directed by Uli Edel and produced by Bernd Eichinger and Hans Weth. Its title in Germany was Wir Kinder vom Bahnhof Zoo, and in English-speaking countries Christiane F. The screenplay was written by Herman Weigel. Christiane worked as an advisor for the film, but did not appear in it herself. David Bowie, Christiane’s favorite singer at the time of the story, appears as himself. Bowie also provided much of the music in the movie, released on the 1981 soundtrack album Christiane F.

She lives today in a Brandenburg village near Berlin and has a 10 year old son (* 1996). / Wiki

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

17. Everything is Illuminated (2005)

Allikas: http://www.reelingreviews.com

Allikas: http://www.library.kr.ua

Režissöör: Liev Screiber
Näitlejad: Elijah Wood, Eugene Hutz & Boris Leskin
IMDB tärne: 7.7/10
Treiler

[as they drive by an abandoned, half-destroyed apartment building]
Jonathan: What is it?
Alex: Soviets.
Jonathan: What happened?
Alex: [pause] Independence.

Alex: Please tell me, is the Shaq also the Jew?
Jonathan: Who?
Alex: The Shaqweel O’Neal, the Los Angeles Laker.
Jonathan: Uh, no.
Alex: And Michael Jackson?
Jonathan: [Scoffs] *No*, definitely not a Jew.

Jonathan: I’m a vegetarian.
Alex: You’re a what?
Jonathan: I don’t eat meat.
Alex: How can you not eat meat?
Jonathan: I just don’t.
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What?
Alex: No meat?
Jonathan: No meat.
Alex: Steak?
Jonathan: No…
Alex: Chickens!
Jonathan: No…
Alex: And what about the sausage?
Jonathan: No, no sausage, no meat!
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat any meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] Not even sausage?
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] I know!
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What is wrong with him?
Alex: What is wrong with you?
Jonathan: Nothing, I just don’t eat meat!

Ameerikas elav juut Jonathan läheb Ukrainasse, et leida üles naine, kes päästis ta vanaisa natside käest. Rongijaama tulevad vastu Alex, kes vastab ideaalselt ameeriklaste ettekujutlusele Ida-Euroopa põkist, Alexi vanaisa ja Sammy Davis Jr.Jr. Filmi algus oli veidi boratlik, aga see polnud sugugi filmi põhiteema. Samas ma ei tea, kuidas ma peaksin suhtuma tõsielul põhinevatesse filmidesse, mis Ukraina asemel on filmitud Tšehhis ja Odessa rongijaama asemel on miski muu rongijaam. Ma mõtlen alati, et kas on keerulisem korraldada asjad nii, et need ka tähelepanelikumale vaatajale silma ei torkaks? ‘Ameeriklastel on ükskõik, tähtis on fiiling.’ Ja siis need nüansid, mis raamatus on teisiti – nt. Alexi vanaisa oli filmis juudiks tehtud, raamatus ta juut polnud. Ja see lõpu lugu. Või päevalilled, mis pidid hoopis maisitõlvikud olema. Ma ei tea .. äkki peaks võtma filmi eraldiseisvana.. Aga ma ei suuda.
Anyhow, lõpuks ometi film, mis pisarad valla päästis ..

Minu hinne: 7.5/10

Read Full Post »