76. Midnight Cowboy (1969)

Režissöör: John Schlesinger
Osades: Dustin Hoffmann, John Voight ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Film võitis kolm Oscarit. Peaksin alustama sellest, et mulle meeldivad filmid, mis kannavad edasi teatud NY-meeleolu. “Taxi Driver” läheb samasse kategooriasse. “Rosemary’s Baby” ja “Breakfast at Tiffany’s” sellele niivõrd ei keskendu, kuid miljööst saab siiski aimu. Ühesõnaga – suurlinnalik nukrus, ehk isegi masendus.

Kui hakata filme suures plaanis vaatama, siis iga maa erineva ajaperioodi kohta, saab teha üldistusi. 70ndate (ja 60ndate lõpu) filmikangelased ei ole tingimata positiivsed tegelased, kellega samastuda. Selle filmi perioodilise paikapidavuse saab kindlaks määrata ka sürralismi-ilmingute järgi.

Ja kuigi inimestele meeldib kisendada, et see film on esimene geifilm, mis Oscari sai (ja kuidas see võis, eksole?!), siis mina seda homotemaatikat nii väga ei näinudki.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

74. Saw III (2006)

Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Shawnee Smith, Angus Macfadyen, Bahar Soomekh ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

“Saw”-seeriad on pälvinud suurt tähelepanu. Kui keegi tahab mõnda uuemat õudusfilmi, siis soovitatakse Vimma, Ringut ja Saagi. “The Grudge” mulle absoluutselt ei meeldinud, “Ringu‘t” olen püüdnud kaks korda tulutult vaadata.

Senimaani on Sael kolm osa, selle aasta sees peaks tulema ka neljas osa. Mina sattusin vaatama, nagu ikka, viimast osa. Ja nii koomiline, kui see ka ei tundu, meeldib see mulle!

Psühholoogiliselt on tegu väga hea ideega (ja see mulle meeldibki), teostus on üsna jama. Mind on väga raske nende piinamisstseenidega hirmutada, sest mulle pakub pigem huvi, kuidas nad seda tegid, mitte inimliku valu aspekt. Ma ei saa eriti tõsiselt võtta seda, kui näitleja täiesti tõsise näoga mingisust inimpea maketti puurib. Õudusfilmid jätkuvalt panustavad sellele tõekspidamisele, et film peab olema piisavalt tume (visuaalselt), mulle see jällegi ei meeldi. Võib-olla ma ei karda pimedust piisavalt.

Siiski,

Minu hinne: 6,5/10 (sarnaselt IMDB-le)

Read Full Post »

71. The Bounty (1984)

Allikas: http://www.arnadal.no

Režissöör: Roger Donaldson
Osades: Mel Gibson, Anthony Hopkins ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Saab jälle tegeleda filmidega, mis omavahel seotud. Selle aasta sees näidati ühelt telekanalilt dokumentaali Pitcairni saarest, kus probleeme noorte ahistamisega meeste poolt. Sealt tuli välja ka lüli, et tegelikult on kõik saarte elanikud omavahel suguliselt seotud. Seisnes ka otsene vastuolu – kas karistada neid Briti või kohalike seaduste järgi. “The Bounty” on eelugu, miks nii läks.

Fletcher Christian (Gibson) võttis mässuga William Bligh (Hopkins) laeva üle. Tema juhtimisel jõudsid mässulised 1790. aastal Pitcairni saarele. Nad põletasid laeva, et keegi neid üles ei leiaks. Tänapäeval elavadki saarel inimesed, kes on laevalt pärit inimeste järeltulijad. Ma isegi veendusid selles, kui saare kohta käivat materjali uurisin. Seal on Christianid ja Youngid.

Huvitava faktina toon välja, et Fletcheri poja nimi oli Thursday October Christian. Tollel ka poeg sellise nimega. Ning viimasel omakorda poeg sama nimega. See viimane poeg murdis kahjuks lüli, sest päris huvitav oleks, kui see tänapäevagi oleks kandunud. Thursday October XX jne. Esimese Thursday Octoberi (ehk Fletcheri poja) maja oli ka 2004. aastani saare vanim, kuid see lammutati termiitide tõttu.

Teema on nii huvitav minu jaoks, et lähen homme raamatukokku raamatuid selle kohta otsima. Eelduseks muidugi see, et neid on ikka tõlgitud.

Minu hinne: 6,5/10

Read Full Post »

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi “hinne” on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad “sõltumatud lapsevanemad”, kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev “põnevusmärulid”, mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. “Boys Don’t Cry” hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), “American Pie” R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. “You can’t rate reality” nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on “lõigutud” ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

57. Heads in the Clouds (2004)

Allikas: archive.salon.com

Režissöör: John Duigan
Osades: Charlize Theron, Penélope Cruz, Stuart Townsend ja teised
IMDB tärne: 6,2/10

Tegevus toimub 30ndatel. Gildale ennustati noorena, et ta elab vaid 34-aastaseks, seega otsustas ta hedonislikult elama hakata ning nõustuda kõigega, mida elu pakub. Ülikoolis kohtub ta iirlase Guy’ga, kes temasse pööraselt armub. Aastaid hiljem külastab Guy Pariisi ning hakkab elama koos Gilda ning Miaga – tüdrukuga, kelle Gilda oli “päästnud”. Guy heitis Gildale ette hoolimatust selle suhtes, mis väljaspool toimub. Hiljem lähevadki Mia ja Guy Hispaaniase, üks ravima, teine sõdima. Mia sureb, kuid Guy pöördub tagasi Prantsusmaale. Kui saksa väed jõudsid Pariisi, hakkas Gilda semmima järjekordse mehega, kelleks oli saatuse kiuste (kuigi hiljem selgub, et mitte) saksa ohvitser. Inimesed tänavalt suhtuvad temasse halvustavalt (teadmata tegelikke põhjuseid) ja kui võõrväed linna alt taandunud, on aeg kohut mõista. Enne surma jõudis Gilda iirlase päästa.

Mõnus boheemlaslik õhkkond ja ilusad riided, kuigi Cruz selles filmis mulle üldse ei meeldi.

Minu hinne: 6,5/10

Read Full Post »

49. The Atomic Cafe (1982)

Et näha, kuidas radiatsioon inimesele mõjub ..

Duck’n’Cover

Režissöörid: Jayne Loader, Kevin & Pierce Rafferty
IMDB tärne: 7,7/10

Erinevad arhiivikaadrid, mis annavad õiguse ise otsustada, st puuduvad halvustavad-kiitvad kommentaarid. Mulle pakkusid huvi Rosenbergide juhtum (andsid salajast infot Nõukogude Liidule), multikas kilpkonnast, kes õpetab, mida teha aatompommi korral (duck and cover), katsetused Bikini atollis ja sõjaväe treeningvideod. Kõige rohkem ärritas, kui miski sõjaväetüüp ütles, et kui oled ohutus kauguses, siis on aatompommi plahvatus kõige kaunim asi üldse, mis olemas on. Ja see pidev rõhutamine, et peaasi, et see relv on m e i l, mitte vaenlasel (st jõud on meie rahval). Või sellised naiivsed reklaamikesed musterperekonnast, kes oskab õigel ajal keldrisse varjuda ning välja tulles ‘oh, alustame koristamist’ ütlevad, nagu polekski midagi erilist juhtunud. Millegi pärast pole vaja muretseda, sest see pole midagi suurt ega tõsist. Kui keegi sellega ei nõustu, on ta kommunist.

Ning mind häirib tohutult, kui keegi väidab, et aatompommid olid vajalikud, et Jaapan alistuks.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

48. Cherry Crush (2007)

Režissöör: Nicholas DiBella
Osades: Nikki Reed, Jonathan Tucker ja teised
IMDB tärne: 5,7/10
Treiler

Jordan on rikas 17-aastane poiss, kelle hobiks on fotograafia. Tema pildistamisobjektideks on otseloomulikult ilusad tüdrukud, kes saavad endale uued nimed huulepulkade nimetuste järgi. Kui ta kooli vahetab, leiab Jordan uue muusa. Müstiline, üksik ja mida kõike veel. Shay (muusa) mängis tšellot ja tahtis minna edasi mainekasse kooli muusikat õppima. Puudu jäi vaid rahast, mistõttu oli tal sponsor. Shay tiris Jordani oma valedega põhja, aga ilma tagajärjeta. Lõpus oli mitu twisti, aga ..

Mulle ei meeldi, kui teismelist mängib tüüp, kes ei näe sugugi nii noor välja. Ja Jonathani olek häirib mind ka. Lisaks see, et Nikki Reed mängib igas filmis bitchi. Nikki ise on öelnud, et pahelisi inimesi on huvitavam mängida. Right you are, aga Hugh Grant on ka sõnaraamatus vasteks inglise džentelmänile. Lisaks sellised lollakad arusaamad, et Jordani eks-tüdruk päästab tema naha oma isa kahjuks või see, et Jordan ei suuda näha, et tema pääsekski puhta nahaga. Ssssh!

Minu hinne: 4,5/10

Read Full Post »

44. Final Destination 2 (2003)

Allikas: 25frames.org

Režissöör: David R. Ellis
Osades: Ali Larter, A.J. Cook, Michael Landes ja teised.
IMDB tärne: 6,3/10

Treiler

Ma kujutan ette neid tüüpe, kes selle filmi tutvustust loevad ja siis “wow, lahe .. plahvatavad autod, tahan näha,” karjuvad. Alguses oli neid plahvatavaid autosid tõesti palju ja inimeste surmad olid ka päris sellised, et tahaks aplodeerida efektide eest. Mitte, et need mulle meeldinud oleks. Tüdruk nägi ette, kuidas üks suur õnnetus juhtub, seega suutis inimesed päästa. Hiljem tuleb välja, et päris nii ei saa, nad kõik on juba Surma nimekirjas ja peavad surema. Suridki, peaaegu. Plusspunkt lõpu eest, sest seda oodata poleks osanud. Aga sellist asja nimetada õuduseks ja thrilleriks – c’mon!

Minu hinne: 4/10

Read Full Post »

43. Lucky Three: an Elliott Smith Portrait (1997)

Režissöör: Jem Cohen
IMDB tärne: 9/10
Filmi saab näha siit!

Lühifilm, mis kestab 11 minutit ja sisaldab endas Elliott Smithi oma kurbuses ja Ameerikat. Minu Ameerika ongi road-movie minust sõitmas Corvette Stingray’ga ja taustaks Elliott Smith. Ööbimised teeäärsetes odavates hotellides, tanklas jõlkuv Trent Ford ja Vincent Gallo, kellega ma kiirsöögikohas kohtun. Taco Bellis näiteks. Või Burger Kingis. Või McDonald’s käib kah. Ja need 11 minutit olid täis minu Ameerikat. Sedasama natukene depressiivset ja kerge vihmasabinaga äärelinna Ameerikat. Ameerika, Ameerika, Ameerika, aga mitte päris see Allen Ginsbergi Ameerika.

Minu hinne: 10/10

Read Full Post »

41. Devil’s Playground (2002)

Režissöör: Lucy Walker
IMDB tärne: 7,2/10

Dokumentaalfilm, mis näitab amiši noorte rumspringa perioodi. Kui amišid saavad 16. aastaseks on neil võimalus elada lääne noorte moodi ja nii nad teevadki. Päris kohatu oli näha pidu, mis meenutas kõige hullemat läbu, väljaspool maja seisid jällegi hobuvankrid. Amišid on jätnud vaikse mulje, ilmselt oma lihtsuse tõttu, seetõttu ei oska midagi sellist uskudagi. Samas on tore, et tehti dokumentaal amišitest ja nad ise sõna võtavad, see annab asjale hoopis teise võlu. Mmm.. meeldis ka see, et käsitleti noori üksikult ja üldiselt (kuigi võib-olla liiga ekstreemsustesse kallutatult). Alati tekib küsimus, et huvitav, mis sellest tegelasest edasi on saanud .. Faron läks igatahes vangi, esiteks relva omamise ja hiljem varguste (mäletan ma õigesti?) pärast.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »