Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘british’ Category

Peategelased Brightonis
Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt
Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus – üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

Režissöör: Roger Donaldson
Osades: Mel Gibson, Anthony Hopkins ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Saab jälle tegeleda filmidega, mis omavahel seotud. Selle aasta sees näidati ühelt telekanalilt dokumentaali Pitcairni saarest, kus probleeme noorte ahistamisega meeste poolt. Sealt tuli välja ka lüli, et tegelikult on kõik saarte elanikud omavahel suguliselt seotud. Seisnes ka otsene vastuolu – kas karistada neid Briti või kohalike seaduste järgi. “The Bounty” on eelugu, miks nii läks.

Fletcher Christian (Gibson) võttis mässuga William Bligh (Hopkins) laeva üle. Tema juhtimisel jõudsid mässulised 1790. aastal Pitcairni saarele. Nad põletasid laeva, et keegi neid üles ei leiaks. Tänapäeval elavadki saarel inimesed, kes on laevalt pärit inimeste järeltulijad. Ma isegi veendusid selles, kui saare kohta käivat materjali uurisin. Seal on Christianid ja Youngid.

Huvitava faktina toon välja, et Fletcheri poja nimi oli Thursday October Christian. Tollel ka poeg sellise nimega. Ning viimasel omakorda poeg sama nimega. See viimane poeg murdis kahjuks lüli, sest päris huvitav oleks, kui see tänapäevagi oleks kandunud. Thursday October XX jne. Esimese Thursday Octoberi (ehk Fletcheri poja) maja oli ka 2004. aastani saare vanim, kuid see lammutati termiitide tõttu.

Teema on nii huvitav minu jaoks, et lähen homme raamatukokku raamatuid selle kohta otsima. Eelduseks muidugi see, et neid on ikka tõlgitud.

Minu hinne: 6,5/10

Read Full Post »


Režissöörid: Tristram Shapeero ja Jeremy Wooding
Osades: Robert Webb, David Mitchell, Olivia Colman, Matt King, Sophie Winkleman ja teised
IMDB tärne: 9,6/10

On inimesi nagu mina, need inimesed teevad endale kaks võileiba, hammustavad ühe suutäie ühest, teise suutäie teisest võileivast. Need inimesed on ka potentsiaalselt kõige paremad töötajad, aga paraku nad magavad oma tööintervjuu maha.

Vot, selle seriaali puhul ongi nii, et Mark’i ja Jeremy näol on esindatud minu kaks külge. Üks on selline, mis mõtleb, et oikuramus, ma ei tee seda ja teine on selline, mis ütleb, et c’mon, mis ikka juhtuda võib. Ja ausõna, loogikale pole siin kohta, miks ma just “Peep Show” vaatamist viimastest hooaegadest alustasin. Lähiajal vaatan ka esimesed kaks ära. Mulle meeletult meeldib, kui seriaalitegelased nt Pete Doherty’t mainivad või päevakajalistest asjadest räägivad.

Ja kaameratöö! Geniaalne, ausalt! Kõik näitlevad vaatavad sulle otsa, nii et sa võib üle lugeda nende hammaste arvu ning tunned end osana sellest kõigest. Ka suudluste osa on väga huvitavalt lahendatud. Pluss erinevalt väga paljudest seriaalidest, käivad nemad isegi poes.

Ma vahepeal mõtlen, miks mõned seriaalid kestavad igavesti (“Kodus ja võõrsil”, “Vaprad ja ilusad”), aga mille sisuga kursis olemiseks piisab telekava lugemisest, kui minu lemmikseriaalid kestavad vaid paar hooaega. Prrr… Õnneks plaanitakse välja tulla ka viienda hooajaga.

Lisaks on Jeremy t-särgid sama huvitavad, kui SATCi tsikkide riided.

Minu hinne: 10/10

Read Full Post »


Valivad õigeid plaate, mida relvana kasutada
Tõhusamad vahendid

Režissöör: Edgar Wright
Osades: Simon Pegg, Kate Ashfield, Nick Frost, Lucy Davis, Dylan Moran, Nicola Cunningham ja teised
IMDB tärne: 8/10

No mis näoga vaadata filmi, kui väga paljud osatäitjad on niivõrd tuttavad näod, et tunneks lausa tänaval ära?! Täiesti veider on see, et öösel vaatasin täiesti kogemata seriaali “Spaced”, mis on väga otseselt seotud “Shaun of the Dead’iga.”
Aga need nimed .. Simon Pegg (“Spaced”, “Big Train”), Nick Frost (“Spaced”), Lucy Davis (“The Office”), Dylan Moran (“Black Books”) ja nii edasi. Jeerum, jeerum. Ma ei hakkagi seda mainima, et paljud neist näitlejatest on mänginud pisemaid rolle teistes briti komöödiates.

Võtame zombie’d, head briti näitlejad ja vürtsitame kõike huumoriga .. Kokku saame Stephen Kingi arust kultusfilmi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »



Režissöör: Ben Fuller
Osades: Katherine Parkinson, Chris O’Dowd, Richard Ayoade ja teised
IMDB tärne: 8,9/10

Ma ootasin mingisugust komöödiat IT-poistest, kes tegelevad dumb-user’itega. Kuigi sellel on ka oma roll igas osas, pole tegu sugugi kitsale ringkonnale mõeldud seriaaliga. Tööle võetakse Jen, kes hakkab tööle IT-osakonnas, sest ta oli märkinud oma CV-s pikaajalist kogemust arvutitega (meilide avamine, lugemine, kirjutamine). IT-poisid, kes seal juba enne teda töötasid, tahtsid Jeni välja süüa, kuna tal puudusid vajalikud oskused. Läksid siis kolmekesi bossi juurde, kes rõhutas tiimitööd ja oli just vallandanud terve korrusetäie inimesi. Hirmus vallandatud saada pidid nad üksteisega kuidagi hakkama saama. (Irooniana mainin ära, et itipoiste ülesannete lagi oli arvuti juhtme seinakontakti pistmine).

Mis juhtub, kui kanda liiga väikseid kingi? Mis juhtub, kui kontoris puhkeb tulekahju ja ainuke tulekustuti, mis on “Made in Britain,” ei tööta? Kas naistele meeldivad idioodid? Kuidas vältida tööl stressi? Mis peitub punase ukse taga? Mis saab, kui miljonimängus on jäänud kaks varianti, mängus on suured summad, aga sõber, kellele helistad, eksib vastusega? Kuidas kindlustada, et keegi sinu kruusidest kohvi või teed ei joo? We don’t need no education?

Minu hinne: 8/10 (Ja kaks punkti maksimumist puudu, sest naljad pole sarkastilised nagu BB-s)

Hakkan teist hooaega ka vaatama.

Read Full Post »


Režissöör: Shane Meadows
Osades: Thomas Turgoose, Stephen Graham (“Snatch”), Andrew Shim, Joseph Gilgun ja teised.
IMDB tärne: 8,2/10
Treiler

Film kaheksakümnendate keskklassi Inglismaast. Shaun on poiss, keda koolis mõnitatakse. Kooli lõppedes saab ta tuttavaks skinheadidega, kes ta automaatselt omaks võtavad ja tema eest hoolt kandma hakkavad. Esimene kamp, mille liikmeks Shaun sai, oli tore (või pigem kõvasti normaalsem). Äkki ilmus nende seltskonda üks kuri skinhead Combo, kes oli just vanglast vabanenud. Kuna Shauni isa oli surnud, oli Combo tema jaoks isafiguuriks. Pärast Combo ilmumist, jagunes skinheadide kamp kaheks, kuna kõigile ei meeldinud Combo käitumine. Combo oli seega äärmuslik skinhead, mis viis ka tõsiste tagajärgedeni.

Mind häirib tohutult see, kui inimene väidab, et “see pole kellegi süü!” Kuigi ma ise oma vigu just tunnistada ei taha, usun ma siiski põhjus-tegu-tagajärg seosesse. Phuck, aga sellised tüübid ajavad vihale. Peksab kellegi peaaegu surnuks ja ütleb, et “see polnud minu süü”. Kõik nägid, et ta peksis, kuidas see siis ei saa tema süü olla? Või on ohver süüdi selles, et ta on vale nahavärviga, mis ei ole ju iseenesest süü.

Muidu olen jätkuvalt kahevahel. Tunnen, et 1h30+min ei ole piisav mõne filmi jaoks. Ei tea, kas asjata, aga mul on arusaam, et filmitegijad püüavad kõike teatud aja sisse mahutada, mistõttu mõned tegevusliinid jäävad arendamata, lõpetamata. Võib-olla on tegu jälle minu sooviga rohkem teada saada. Või mul on vale arusaam osade tähtsusest. St. erinev arusaam režisööri nägemusest. Woodyt oleks ma rohkem ekraanile lasknud (sest ta oli minu vaieldamatu lemmik), kuna praegu tundus, et Shaun jäi jälle üksi. Oeh, ma ei tea. Võib-olla on jälle õige, kui rohkem õhku jäetakse, et ise edasine välja mõelda. Peaks hoopis režisööri elulugu lugema vist.

Igatahes tekitab see film arutelusid, millest nagunii räägitakse. Brittide suhtumine immigrantidesse, Inglismaa lipu ‘rüvetamine’, aga eelkõige see esimene.

“American History X” on minu arust parem film skinheadidest, aga “This is England” pole ka sugugi halb.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »


Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time [1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the ‘flow and intimacy‘ of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers’ Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students’ style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)


Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe – sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud ‘kõrgemad isikud’, kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it’s just one fucking thing after another, isn’t it?

Timms: You’ve got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It’s your eyesight that’s bad, and we know what that’s caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something – a thought, a feeling, a way of looking at things – which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.


Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

Et aeg nii aeglaselt ei mööduks, tuleb seda mitte jälgida. Koolist saati selge.

Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Emilia Fox & Sean Biggerstaff
IMDB tärne: 7.5/10
Treiler

See on film, mis tekitab vaidluse teemal “Kunst või pornograafia?” No otseloomulikult ei ole otseselt tegu seda teist laadi teosega, aga ma isegi mõistan neid, kes asendavad kunstilise ilu füüsilise lihaliku iluga. Režissöörile on päris lihtne külge kleepida perverdi-silti, sest nagu inimesed ikka ütlevad .. igasse teosesse paneb tegija midagi endast. Aga võtame asja hoopis nii:

I made the film the sort of film that I thought I myself might enjoy watching. My only goal was that it be a sweet little film that might talk to the people that think or feel the same as the lead character. /Indiewire.com (intervjuu Ellisega)

Üleminekud olevikust minevikku ja vastupidi olid lahendatud äärmiselt taiplikult, ma ei olegi vist nii geniaalseid ajahüppeid näinud :)

Aga film räägib ühest noorest kunstnikust, kes läheb oma tüdrukust lahku, kuna uskus, et ei suutnud teda kunagi õnnelikuks teha. Pärast seda hakkab teda vaevama insomnia ja ellu tekib juurde kaheksa tundi. Piisav ajahulk, et lugeda läbi kõik raamatud, mis riiulis vedelevad, aga ka raamatud saavad otsa. Siis avastad end supermarketist ja pilk jääb pidama sildil, mis kutsub öövahetusse tööle. Bossiks on nagu ikka idioot, kes rõhutab, et kõige tähtsam on tiimitöö. Ilu jäädvustamise nimel (siit ka see teema, et poseeritud pildid on võltsid) hakkab kunstnik aega peatama. Aeg normaliseerub, kui ta sõrmi ragistab. Kui kuskil läheduses asuks supermarket, mis oleks lahti 24h ööpäevas, ja mu töökaaslasteks oleksid samasugused idioodid, siis läheksin ma sinna kindlasti tööle. ((Ma lugesin hiljuti, et öötöö ei pidavat naistele sobima, aga huvitav, kas nad mõtlesid selle all ka seda, et ma päeval ei maga?!)) Kindlasti on igas taolises filmis ka ilus kaastöötaja, kellesse armuda. Tüdruk oli vähemalt tore – õppis hispaania keelt ja tahtis minna Lõuna-Ameerikasse kohalikega suhtlema (ja poiss mõtles sellest, et tüdruk võtab ta kaasa ja tema siis jäädvustab nende ilusate inimeste näod).

Ja üldiselt, kas on olemas inimest, kes poleks mõelnud sellele, et mõni hetk võikski kestma jäädagi?!

Ben Willis: Once upon a time, I wanted to know what love was. You just have to see that it’s wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don’t stop for a minute, you might miss it.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »


Youtube
Youtube II

Režissööriks Simon Shore
Peaosades Ben Silverstone ja Brad Gorton
IMDB tärne 7,6/10

Minu jaoks on kõige huvitavam see, et lugupeetud MPAA on hinnanud filmi tähega R ehk siis :

R:”Restricted, Under 17 Requires Accompanying Parent Or Adult Guardian.”

In the opinion of the Rating Board, this film definitely contains some adult material. Parents are strongly urged to find out more about this film before they allow their children to accompany them.

An R-rated film may include hard language, or tough violence, or nudity within sensual scenes, or drug abuse or other elements, or a combination of some of the above, so that parents are counseled, in advance, to take this advisory rating very seriously. Parents must find out more about an R-rated movie before they allow their teenagers to view it./

Siit

Julgen väita, et tegu on sellise filmiga, mida julgeks ka vanematega vaadata, ilma et peaks kööki jooksma, kuna tahad end piinlikust olukorrast päästa. Võib-olla kõige ‘hirmsamad’ vaatepildid oleksid suudlemissteenid ja paljas tagumik (ja midagi rohkem sealt ausõna ei näe) :p Ma oleks isegi nii jube inimene, et kui mul oleks väike laps, siis näitaks ma tallegi, sest mulle ei meeldi kui temast saaks üks neist, kes geiparaadil mune loobib. See selleks. Ilmselt on süüdi see, et armastus pole mitte naise ja mehe vahel, vaid mehe ja mehe vahel. MPAA ja homofoobia – yup.

Filmist. Tegelikult ma ei suuda mõista seda, miks IMDB keskmine hinne on nii kõrge. Võib-olla on süüdi see, et ma olen lihtsalt piisavalt palju sarnase temaatikaga filme vaadanud ja sellega, et tänapäeval polegi võimalust millegi uuega üllatada. Plusspunktid selle eest, et ükski peategelane ei olnud just stereotüüpne homoseksuaal (kuigi siin võib vaielda – filmides, kus tegevus toimub keskkoolis, on just sportlased need, kes kõiki mõnitavad ja ise geideks osutuvad) ja keegi ei surnud AIDSi. Siiski on igas taolises filmis see moment, kui tegelane peab tunnistama, et jah, olen küll homo (ja inimsed aplodeerivad – ei tea, kas see nii ka päriselus oleks – pigem vist ei). Ja lisaks – pea kunagi ei jää paarike kokku (erinevus siis hetero-seksulaalsete happy-ending filmidest).
Ning peategelasel oli nagu ikka üks naissoost sõber, kes üllatuslikult ei olnudki temasse armunud (ilmselt).

Filmi highlight minu jaoks oli hetk, kui kaks peategelast kohtusid: vetsukabiini seinas oli auk, läbi mille John saatis Stevenile kirja, mis oli keeratud pastaka ümber. On imelik märkimisväärne hetk tõesti, aga mulle meeldis :D

Nüüd mõned tsitaadid:

Steven Carter: I came late to sex. I was nearly ten. That’s when my friend Mark Watkins told me how babies were made.
Young Steve: Really? Are you sure?
Young Mark: Yeah. Honest. I saw it on one of my dad’s videos.
Steven Carter: For over a year after that I thought babies were made when two women tied a man to a bed and covered his willy with ice cream.

John Dixon: [upon seeing Steven’s wall covered in pictures of male soccer players] I didn’t take you for a football fan.
Steven Carter: I’m not.
John Dixon: What do you mean, not a… oh.

Allikas: IMDB

Mõned helid filmist:

Dodgy – Staying Out for the Summer
Aretha Franklin – Respect
Aretha Franklin – Think
Republica – Ready to Go
Sleeper – Inbetweener (minu lemmik!)

Cameo – Word Up video on nii kaheksakümnendad – have fun!

PS! Olen ma ainus rikutud, kes mõtleb nii:
DIXON = DICKSON = DICK ja päris hea nimi tegelasele ju ;)

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »