62. Die Weisse Massai (2005)

Valge masai

Päris masai

Režissöör: Hermine Huntgeburth
Osades: Nina Ross, Jacky Ido ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

Põhineb Corinne Hofmanni romaanil. Mulle on see raamat miskipärast hästi meelde jäänud. Mitte väga seepärast, et see niivõrd suurepärane teos oleks, vaid oma kerge loetavuse ja kultuuride kokkupõrke kajastamise pärast. Prantslased Ameerikas, Ameeriklased Ida-Euroopas – you name it, I read it. Tundub niivõrd uskumatuna, et šveitslane ühel hetkel masaide juurde elama läheb. Ja nii see oli, sest raamat räägib Corinne elust Aafrikas.

Film ei olnud nii hea. Mulle tundus, et režissöör jättis välja huvitavamad seigad ning tegi mingisuguse lihtsustatud asja ja panustas pigem ideele. Nii ei saa ju. Lisaks selline stereotüüpne “Ma tean, et sa ei tule tagasi” ja diibid pilgud.

Minu hinne: 5,5/10

Read Full Post »

47. Vers le sud (2005)

Lõunamaarütmid

Read Full Post »

34. Elsa y Fred (2005)

IMDB tärne: 7,6/10
Treiler

Ma ei oska sellistesse filmidesse kuidagi suhtuda ja ma ei oska isegi seda suhtumist kirjeldada. Võtame magushapu kastme – ananass ja ketsup ei lähe ju hästi kokku, aga maitseb jumalikult. Filmide puhul mulle magushapukaste jälle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, kuidas võimalik sügavam sisu peidetakse naljakihi alla ja valitsema jääb la vida simple. See võime panna ühel hetkel naerma, teisel hetkel nutma, on muidugi kiiduväärt, sest paljud filmid ei tekita mingitki emotsiooni. Plusspunktid Fellini & naispeategelase eest. Ja see, et ka vanas eas inimesed võivad käituda nagu noored, ei ole mulle mingiks üllatuseks (tervitused Rootsi!) ja selliseid üllatavalt shokeerivaid aww hetki ei tekkinud. Kui vanurikomöödiadraama saaks teisendada noortekomöödiadraamaks, oleks see ilmselt parem kui enamik teisi sama teemaga filme. Mulle tundus, et film püüdis näidata seda, et kui inimesed ületavad selle 60+ piiri, ei tasu kohe hauaplatse reserveerima ja testamente koostama (või ümbertöötlema) hakata, vaid hammustada kõrvale hoopis tükk shokolaadikooki (sümbolism või ei, ükskõik).

Lisaks mu sugulastele Rootsis, on huvitavaks vanapaariks ka minu naabrid, kes said kokku alles kolm aastat tagasi. Nüüd elavad nad kõrvalkorterites, sest ei suuda koos elada, aga ka üksteiseta mitte. Nad on toredad ja eelkõige huvitavad, aga täpsemalt ma ei räägi :)

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

29. O Fatalista (2005)

Allikas: allesfilm.com

IMDB tärne: 5,5/10

Kõik hea ja halb, mis siin ilmas toimub, on kuskil kõrgemal juba varem kirja pandud. Nii kinnitab ikka ja jälle autojuht Tiago (Rogério Samora) filosoofilistes vestlustes oma bossiga (André Gomes), kui nad ühel veidral ja sürrealistlikul teekonnal läbi Portugali sõites ühest seiklusest teise satuvad.

João Botelho (sünd. 1949) lavastatud filmi stsenaarium põhineb kuulsa Prantsuse valgustusfilosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ romaanil „Fatalist Jacques ja tema isand“ (1773), kuid sündmustik on toodud tänapäeva. João Botelho on üks nimekamaid Portugali režissööre, kes on ka ise kuulunud erinevate festivalide žüriisse ja kelle filmid on võistelnud mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Ka „Fatalist“ valiti 2005. aastal Veneetsia filmifestivali ametlikku võistlusprogrammi. /kino.ee

Tõepoolest, nagu näha. siis põhinebki 18. sajandi teosel. Minu arust on veidi humoorikas see, et film on küll rahvusvahelistel filmifestivalidel kavas olnud, aga kas see midagi ka võitnud on?! Ahjaa, filmidest, mis ma viimasel ajal olen vaadanud, on see esimene, mis jätab mulje, nagu vaataja (mina) oleks rumal. Ja režissöörid ei tohiks nii teha. Ja pidevalt oli see .. “Ooota, oota .. mis sa nüüd püüad näidata-teha?” Ei andnud midagi, ei võtnud midagi (aeg ei loe).

Minu hinne: 2/10 (visuaalse ilu ja selle eest, et see veidigi road-movie moodi oli)

Read Full Post »

22. Tideland (2005)

Režissöör: Gilliam, Terry
Näitlejad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
IMDB tärne: 6.7/10
Treiler

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha – segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud “Alice Imedemaal” või “Võlur Oz”. Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö “Alice Imedemaal Ameerika ‘gooti’ stiilis” manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides. / 2006.poff.ee

Ma ei tea. Ei tea, kas seepärast, et ma täna maganud pole või seetõttu, et ma tõesti ei tea. Äkki päeva jooksul hakkan teadma. Tõsiasi on see, et antud filmi oma lemmikuks ei tituleeriks, aga tegu oli ikka väga veidra filmiga. Ma ei tea isegi seda, kas ma teen õigest, kui sellele “beautiful” sildiks panen. Jessas.

Nii. Vastuolusid tekitas ilmselt see, et ma ei oska seda filmi ühestki küljest hinnata. Ma võin hinnata seda “Kas ma teist korda ka vaatan?” seisukohast või “Nägemus lastest filmikunsti põhjal”. Ma ei tahakski sellest teisest teemast rääkida, kuna see on üldtuntud tõde, et laste maailm on tunduvalt siiram kui täiskasvanute oma.
Kuna see on nii spetsiifiline film, siis ma tunneksin ilmselt ära, kui teistes filmides Tidelandi ideid on kasutatud (sest need ideed on nii kohatud, aga nii siirad). Võib-olla üheks häirivaks faktoriks on ideedekasutus – eksimine nn üldtunnustatud reeglite vastu (surnukehade toomine zombie- ja muumiafilmidest draamadesse) ehk surnukehade rüvetamine. Samas ma ei tunne, et rüvetamine ongi õige sõna, aga kindlasti paljud filmi vaatajad seda tunnevad. Ilu taotlemine nendes asjades, mis sugugi ilusad pole?!
Teist korda ma tõesti ei vaataks ja mitte seetõttu, et see nii halb film oleks olnud, vaid intensiivsuse pärast, mis alateadvusesse tungib.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

17. Everything is Illuminated (2005)

Allikas: http://www.reelingreviews.com

Allikas: http://www.library.kr.ua

Režissöör: Liev Screiber
Näitlejad: Elijah Wood, Eugene Hutz & Boris Leskin
IMDB tärne: 7.7/10
Treiler

[as they drive by an abandoned, half-destroyed apartment building]
Jonathan: What is it?
Alex: Soviets.
Jonathan: What happened?
Alex: [pause] Independence.

Alex: Please tell me, is the Shaq also the Jew?
Jonathan: Who?
Alex: The Shaqweel O’Neal, the Los Angeles Laker.
Jonathan: Uh, no.
Alex: And Michael Jackson?
Jonathan: [Scoffs] *No*, definitely not a Jew.

Jonathan: I’m a vegetarian.
Alex: You’re a what?
Jonathan: I don’t eat meat.
Alex: How can you not eat meat?
Jonathan: I just don’t.
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What?
Alex: No meat?
Jonathan: No meat.
Alex: Steak?
Jonathan: No…
Alex: Chickens!
Jonathan: No…
Alex: And what about the sausage?
Jonathan: No, no sausage, no meat!
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] He says he does not eat any meat.
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] Not even sausage?
Alex: [to Grandfather, in Ukranian] I know!
Grandfather: [to Alex, in Ukranian] What is wrong with him?
Alex: What is wrong with you?
Jonathan: Nothing, I just don’t eat meat!

Ameerikas elav juut Jonathan läheb Ukrainasse, et leida üles naine, kes päästis ta vanaisa natside käest. Rongijaama tulevad vastu Alex, kes vastab ideaalselt ameeriklaste ettekujutlusele Ida-Euroopa põkist, Alexi vanaisa ja Sammy Davis Jr.Jr. Filmi algus oli veidi boratlik, aga see polnud sugugi filmi põhiteema. Samas ma ei tea, kuidas ma peaksin suhtuma tõsielul põhinevatesse filmidesse, mis Ukraina asemel on filmitud Tšehhis ja Odessa rongijaama asemel on miski muu rongijaam. Ma mõtlen alati, et kas on keerulisem korraldada asjad nii, et need ka tähelepanelikumale vaatajale silma ei torkaks? ‘Ameeriklastel on ükskõik, tähtis on fiiling.’ Ja siis need nüansid, mis raamatus on teisiti – nt. Alexi vanaisa oli filmis juudiks tehtud, raamatus ta juut polnud. Ja see lõpu lugu. Või päevalilled, mis pidid hoopis maisitõlvikud olema. Ma ei tea .. äkki peaks võtma filmi eraldiseisvana.. Aga ma ei suuda.
Anyhow, lõpuks ometi film, mis pisarad valla päästis ..

Minu hinne: 7.5/10

Read Full Post »

7. Pretty Persuasion (2005)

Režisöör Marcos Siega
Osades Evan Rachel Wood, Ron Livingston (Berger from SATC), James Woods
IMDB tärne: 6,6/10
Youtube

Klotsid lükati mitu korda laiali ja lõpuks said nad ikkagi kokku – kui kujundlikult rääkida. Põhi, millele film toetus, oli läbinämmutatud ja igav, ometi selgus see alles lõpus. Põhimõtteliselt püüdis kogu film sellest traditsioonilisest liinist kõrvale tungida ja meelega, lõpuks topiti siis see – “Hahaa, te lootsite, et see ongi teistsugune film – ei ole!” Aga see, kuidas nad püüdsid seda teha .. taiplik, ehk isegi geniaalne.

In Beverly Hills, the fifteen years old evil manipulative aspirant actress Kimberly Joyce (Evan Rachel Wood) convinces her friends Randa (Adi Schnall) and Brittany (Elisabeth Harnois) to falsely accuse their Literature and Arts teacher of sexual harassment. She manipulates also the lesbian journalist Emily Klein (Jane Krakowski), who is covering the case, to support their cause in the trial, which leads the group to a tragic and surprising conclusion. Written by Claudio Carvalho, Rio de Janeiro, Brazil

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

4. Hostel (2005)

Režissöör: Eli Roth (miks ma ei saa tõsiselt võtta režisööri, kes fännab Olseni kaksikuid?!)
Näitlejad: Jay Hernandez, Derek Richardson, Eythor Gudjonsson
IMDB tärne: 5,8/10
Treiler

Kui ma olin väike, oli mul õudusfilmisõltuvus. Ma ei kujuta ettegi, mis nägu mu isa võis teha, kui ma talle teatasin, et ärgu ta mulle enam selliseid (ilmselt mingisuguseid soft-horror filme) toogu. Mulle meeldis üks väike rõve härjapõlvlane, kes erineval viisil piinas neid, kes temalt pidevalt materiaalset abi otsisid. Siis oli üks veelgi hirmsam film, mis on kahjuks minu alateadvusesse jõudnud: hambaarst, kes inimestel jõuga ja igasuguste vahenditega hambaid välja koksab (ja muudki). Samal ajal tulid telekast ka Hauakambri lood(Tales from the Crypt) ja minu sõltuvus sai toidetud. Mingil hetkel tuli paus õudukatega ja sellest ajast peale ma neid eriti ei vaatagi. Nüüd püüan end kurssi viia filmimaailma uustulnukatega, sest pea iga kinosid külastav teismeline teab neid filme. Mina mitte.

Kui kellelegi mainida, et sulle meeldib “Hostel” ja tahad veel sarnaseid filme vaadata, siis soovitatakse tavaliselt filmi “Turistas”, mida ma ka eelmisel nädalal vaatasin. Tjah, tegelikult nad väga sarnased ei olegi, kuigi hinne, mis ma neile annaksin, oleks küll võrdväärne.

Tegelaskujud jällegi lollid ameeriklased (pluss üks poiss Islandilt), kellega midagi juhtub. Satuvad Bratislavasse, kus nad ükshaaval kaduma hakkavad. Lõpuks jõuavad nad kõik ühte tehasesse, mis on seotud mingisuguse underground liikumisega – inimesed maksavad ja saavad tappa teise inimese (kas kiiresti – st. kuul pähe või julmalt piinates). Paxton (poiss, kes jääb ellu) tappis tüübi, kes teda piinas ja oli juba põgenemas, kui kuulis, kuidas üks naine tehases karjus. Ruttu tagasi ja päästma! Mingi ime läbi leidis ta tüdruku üles kiiremini kui ise üksinda tehasest välja sai. Tsikil rippus silmamuna peast välja ja poiss naksas selle ära (tundub hirmus? ). Põgenevad, aga tee peal tuleb ette kamp killer-põngerjaid, kellele nad annavad kotitäie nätsu, misjärel nood Paxtoni ja tsiki rahule jätavad. Läbi raskuste jõuavad rongijaama, tsikk näeb enda peegeldust ja hüppab rongi ette. Poiss pääseb rongile, aga kuuleb, et üks mees, kes selle rühmitusega seotud oli, on ka selles rongis. Jõuavad Saksamaale, poiss järgneb piinajale vetsu, lõikab tal skalpelliga paar näppu maha ja tapab tüübi ära. Finito!

Film tekitas meil vaidlusi:
1. Kas kõikides ‘sellistes filmides’ on peategelasteks lollid ameeriklased, kes reisivad eesmärgiga saada võimalikult palju naisi?
2. Kui ma oleksin juba tehasest väljas, kas ma läheksin uuesti sisse ja päästaksin kellegi teise elu?
3. Kuidas valivad ameerika filmitegijad kohti, kus sellised asjad toimuvad?
Kuigi tegevus pidi olema Bratislavas, tundus tegevus toimuvat hoopis pisikestes külades. Ma olen Bratislavas viibinud ja selline see küll pole. Stereotüübid olid muidugi võimsad – nii tore, et režissöörid Ida-Euroopat veelgi mustavad. Eli Roth on samas öelnud, et ta mängiski stereotüüpide peale ja tahtis näidata ameeriklaste kitsarinnalisust. Samas on küllalt neid naiivikuid, kelle jaoks Ida-Euroopa tähendab lagunenud elamuid, nahkriietes ja püstolitega põkke ning noortekampu, kellele meeldib end lõbustada teiste röövimisega.

Mulle meeldis see idee, et inimesed maksavad selle eest, et teisi inimesi ise julmalt tappa (inspiratsioon väidetavalt tõsieluline ja toimunud Aasias).

Minu hinne: 4,5/10

Read Full Post »