79. Candy (2006)

Allikas: http://www.ew.com

Allikas: http://www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast “Candy” nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut’ Doinel’i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

“You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant.”

“I wasn’t trying to wreck Candy’s life, I was trying to make mine better.”

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad – neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague’iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav “pleier”), muusika (Dead Kennedy’s, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard’ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

59. You Are Alone (2005)

Režissöör: Gorman Bechard
Osades: Jessica Bohl & Richard Brundage
IMDB tärne: 6,7/10

Hindan seda, kuidas minimaalsete vahenditega suudetakse vaatajas emotsioone tekitada. Nii kohatu tundub see, et naabrid peavad ehtsat vene pidu, mis jõuab minuni läbi seinte. Nagu pühaduse rikkumine. Perfektselt sobiv soundtrack, mis suudab edasi anda ängi ja üksindust. Rohkem sõnu pole tarvis.

Minu hinne: 9/10

Read Full Post »

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte (“La fille sur le pont“)
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine’st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben’i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on – nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10

Read Full Post »

43. Lucky Three: an Elliott Smith Portrait (1997)

Režissöör: Jem Cohen
IMDB tärne: 9/10
Filmi saab näha siit!

Lühifilm, mis kestab 11 minutit ja sisaldab endas Elliott Smithi oma kurbuses ja Ameerikat. Minu Ameerika ongi road-movie minust sõitmas Corvette Stingray’ga ja taustaks Elliott Smith. Ööbimised teeäärsetes odavates hotellides, tanklas jõlkuv Trent Ford ja Vincent Gallo, kellega ma kiirsöögikohas kohtun. Taco Bellis näiteks. Või Burger Kingis. Või McDonald’s käib kah. Ja need 11 minutit olid täis minu Ameerikat. Sedasama natukene depressiivset ja kerge vihmasabinaga äärelinna Ameerikat. Ameerika, Ameerika, Ameerika, aga mitte päris see Allen Ginsbergi Ameerika.

Minu hinne: 10/10

Read Full Post »

27. The History Boys (2006)

Režissöör: Nicholas Hytner
(Põhineb Alan Bennetti näidendil)
IMDB tärne: 6,8/10
Treiler

According to Time ^[1], the film is better than the original play, as the transformation to film improved the ‘flow and intimacy‘ of the production, while preserving the messages it seeks to convey. /wiki

In 1980s Britain, a group of young men at Cutlers’ Grammar School all have the brains, and the will to earn the chance of getting accepted in the finest universities in the nation, Oxford and Cambridge. Despite the fine teaching by excellent professionals like Mrs Lintott in history and the intellectually enthusiastic Hector in General Studies, the Headmaster is not satisfied. He signs on the young Irwin to polish the students’ style to give them the best chance. In this mix of intellectualism and creative spirit that guides a rigorous preparation regime for that ultimate educational brass ring, the lives of the randy students and the ostensibly restrained faculty intertwine that would change their lives forever. Written by Kenneth Chisholm (kchishol@rogers.com)

Mulle meeldis. See ei ole kohe kindlasti tüüpiline noortefilm, mille tegevus on paigutatud keskkooli. On olemas keskmisele noortekomöödiale omased elemendid, aga need tõlgendatakse lahti hoopis teisiti. Homoseksuaalsusest õpetajate ja õpilaste tasandil. Õpetaja-õpilase suhe – sh õpetajate usaldamine (kui tõenäoline on, et keegi siin läheb oma õpetaja juurde ja räägib talle, et ta on vist gei?). Või see, kuidas õpetajad püüavad õpilasi asjast huvituma panna ja õpetajate siiras huvi aine vastu. Mängulisus ja teatud reeglite puudumine klassiruumis. In search of ultimate knowledge. Tõdemine, et me ei tee seda kõike alati enda pärast, vaid seepärast, et teised ootavad. Silmakirjalikud ‘kõrgemad isikud’, kes sinusse ei usu. Ja kõik see suudeti väga veenvalt välja mängida. Filmi esimeses pooles olid mu suunurgad ülesse suunatud, filmi teises pooles poetasin ma mõne pisara.

Mrs. Lintott: And you, Rudge? How do you define history?
Rudge: Can I speak freely without being hit?
Mrs. Lintott: You have my protection.
Rudge: How do I define history? Well it’s just one fucking thing after another, isn’t it?

Timms: You’ve got crap handwriting, sir!
Tom Irwin: It’s your eyesight that’s bad, and we know what that’s caused by.
Timms: Sir! Is that a coded reference to the mythical dangers of self-abuse?
Tom Irwin: Possibly. It might even be a joke.
Dakin: A joke, sir. Oh. Are jokes going to be a feature, sir? We need to know as it affects our mindset.

Hector: The best moments in reading are when you come across something – a thought, a feeling, a way of looking at things – which you had thought special and particular to you. And now, here it is, set down by someone else, a person you have never met, someone even who is long dead. And it is as if a hand has come out, and taken yours.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

22. Tideland (2005)

Režissöör: Gilliam, Terry
Näitlejad: Jodelle Ferland, Janet McTeer, Brendan Fletcher, Jennifer Tilly, Jeff Bridges
IMDB tärne: 6.7/10
Treiler

11-aastane Jeliza-Rose elab üksikus talus preerias, kaaslasteks nukupead, oravad, pikal reisil olev isa ja kummalised naabrid. Gilliam võlub ekraanile halastamatu täiskasvanute maailma, nii nagu laps võib seda näha – segunevad reaalsus ja unelmad, lapse fantaasia ühtaegu laiendab ning koondab täiskasvanutele harjumuspärast maailma, väärtustades hoopis teisi ilminguid või olendeid. See on nagu tänapäeva Ameerikasse ülekantud “Alice Imedemaal” või “Võlur Oz”. Gilliami mõttelendu kannab hiilgavalt tõusev täht filmimaailmas Jodelle Ferland, kellele see on juba 36 (sic!) filmiroll.
Nö “Alice Imedemaal Ameerika ‘gooti’ stiilis” manab vaatajate ette lapseliku fantaasiamaailma, mida tänapäeval näeb vaid kommertsreklaamides. / 2006.poff.ee

Ma ei tea. Ei tea, kas seepärast, et ma täna maganud pole või seetõttu, et ma tõesti ei tea. Äkki päeva jooksul hakkan teadma. Tõsiasi on see, et antud filmi oma lemmikuks ei tituleeriks, aga tegu oli ikka väga veidra filmiga. Ma ei tea isegi seda, kas ma teen õigest, kui sellele “beautiful” sildiks panen. Jessas.

Nii. Vastuolusid tekitas ilmselt see, et ma ei oska seda filmi ühestki küljest hinnata. Ma võin hinnata seda “Kas ma teist korda ka vaatan?” seisukohast või “Nägemus lastest filmikunsti põhjal”. Ma ei tahakski sellest teisest teemast rääkida, kuna see on üldtuntud tõde, et laste maailm on tunduvalt siiram kui täiskasvanute oma.
Kuna see on nii spetsiifiline film, siis ma tunneksin ilmselt ära, kui teistes filmides Tidelandi ideid on kasutatud (sest need ideed on nii kohatud, aga nii siirad). Võib-olla üheks häirivaks faktoriks on ideedekasutus – eksimine nn üldtunnustatud reeglite vastu (surnukehade toomine zombie- ja muumiafilmidest draamadesse) ehk surnukehade rüvetamine. Samas ma ei tunne, et rüvetamine ongi õige sõna, aga kindlasti paljud filmi vaatajad seda tunnevad. Ilu taotlemine nendes asjades, mis sugugi ilusad pole?!
Teist korda ma tõesti ei vaataks ja mitte seetõttu, et see nii halb film oleks olnud, vaid intensiivsuse pärast, mis alateadvusesse tungib.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

21. Cashback (2006)

Et aeg nii aeglaselt ei mööduks, tuleb seda mitte jälgida. Koolist saati selge.

Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Emilia Fox & Sean Biggerstaff
IMDB tärne: 7.5/10
Treiler

See on film, mis tekitab vaidluse teemal “Kunst või pornograafia?” No otseloomulikult ei ole otseselt tegu seda teist laadi teosega, aga ma isegi mõistan neid, kes asendavad kunstilise ilu füüsilise lihaliku iluga. Režissöörile on päris lihtne külge kleepida perverdi-silti, sest nagu inimesed ikka ütlevad .. igasse teosesse paneb tegija midagi endast. Aga võtame asja hoopis nii:

I made the film the sort of film that I thought I myself might enjoy watching. My only goal was that it be a sweet little film that might talk to the people that think or feel the same as the lead character. /Indiewire.com (intervjuu Ellisega)

Üleminekud olevikust minevikku ja vastupidi olid lahendatud äärmiselt taiplikult, ma ei olegi vist nii geniaalseid ajahüppeid näinud :)

Aga film räägib ühest noorest kunstnikust, kes läheb oma tüdrukust lahku, kuna uskus, et ei suutnud teda kunagi õnnelikuks teha. Pärast seda hakkab teda vaevama insomnia ja ellu tekib juurde kaheksa tundi. Piisav ajahulk, et lugeda läbi kõik raamatud, mis riiulis vedelevad, aga ka raamatud saavad otsa. Siis avastad end supermarketist ja pilk jääb pidama sildil, mis kutsub öövahetusse tööle. Bossiks on nagu ikka idioot, kes rõhutab, et kõige tähtsam on tiimitöö. Ilu jäädvustamise nimel (siit ka see teema, et poseeritud pildid on võltsid) hakkab kunstnik aega peatama. Aeg normaliseerub, kui ta sõrmi ragistab. Kui kuskil läheduses asuks supermarket, mis oleks lahti 24h ööpäevas, ja mu töökaaslasteks oleksid samasugused idioodid, siis läheksin ma sinna kindlasti tööle. ((Ma lugesin hiljuti, et öötöö ei pidavat naistele sobima, aga huvitav, kas nad mõtlesid selle all ka seda, et ma päeval ei maga?!)) Kindlasti on igas taolises filmis ka ilus kaastöötaja, kellesse armuda. Tüdruk oli vähemalt tore – õppis hispaania keelt ja tahtis minna Lõuna-Ameerikasse kohalikega suhtlema (ja poiss mõtles sellest, et tüdruk võtab ta kaasa ja tema siis jäädvustab nende ilusate inimeste näod).

Ja üldiselt, kas on olemas inimest, kes poleks mõelnud sellele, et mõni hetk võikski kestma jäädagi?!

Ben Willis: Once upon a time, I wanted to know what love was. You just have to see that it’s wrapped in beauty and hidden away in between the seconds of your life. If you don’t stop for a minute, you might miss it.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

16. Paris, je t’aime (2006)

IMDB tärne: 7,5/10
Treiler

Paris, je t’aime is a 2006 film starring an ensemble cast of American, British and French movie actors. The title means “Paris, I love you”. The two-hour film consists of eighteen five-minute arrondissements (twenty were planned, but two fell through). Each arrondissement is written and directed by a different person. The 21 directors include Walter Salles, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Gus Van Sant, Wes Craven, Alexander Payne, Gurinder Chadha and Joel and Ethan Coen. /Wiki

Osad:

• Montmartre — režissöör Bruno Podalydès, osades Podalydès & Florence Muller
  
• Quais de Seine — režissöör Gurinder Chadha, osades Leïla Bekhti & Cyril Descours
• Le Marais — režissöör Gus Van Sant, osades Gaspard Ulliel, Elias McConnell & Marianne Faithfull
• Tuileries — režissöörid Joel and Ethan Coen, osades Steve Buscemi, Axel Kiener & Julie Bataille
• Loin du 16e — režissöörid Walter Salles & Daniela Thomas, peaosas Catalina Moreno
• Porte de Choisy — režissöör Christopher Doyle, osades Barbet Schroeder & Li Xin
• Bastille — režissöör Isabel Coixet, osades Sergio Castellitto, Miranda Richardson & Leonor Watling
• Place des Victoires — režissöör Nobuhiro Suwa, osades Juliette Binoche, Hippolyte Girardot & Willem Dafoe
• Tour Eiffel — režissöör Sylvain Chomet, osades Paul Putner & Yolande Moreau
• Parc Monceau — režissöör Alfonso Cuarón, osades Nick Nolte & Ludivine Sagnier
• Quartier des Enfants Rouges — režissöör Olivier Assayas, osades Maggie Gyllenhaal & Lionel Dray
• Place des fêtes — režissöör Oliver Schmitz, osades Aïssa Maïga & Seydou Boro
• Pigalle — režissöör Richard LaGravenese, osades Bob Hoskins & Fanny Ardant
• Quartier de la Madeleine — režissöör Vincenzo Natali, osades Elijah Wood & Olga Kurylenko
• Père-Lachaise — režissöör Wes Craven, osades Emily Mortimer, Rufus Sewell & Alexander Payne
• Faubourg Saint-Denis – režissöör Tom Tykwer, osades Melchior Beslon & Natalie Portman
• Quartier Latin – režissöörid Gérard Depardieu & Frédéric Auburtin, osades Ben Gazzara, Rowlands & Depardieu
• 14e arrondissement – režissöör Alexander Payne, peaosas Margo Martindale /Wiki

Punasega on need, mis mulle eriti meeldisid.

Üksikud mehed ja naised, keda võib tänavalt leida. Noored, kes üritavad skoorida, aga keegi ei võta vedu. Moslemitüdruk ja poiss, kes võib öelda, et ‘ta pole selline nagu ta sõbrad’. Ilus poiss, kes räägib prantsuse keelt inimesega, kes prantsuse keelt ei mõista. ‘Meeldib sulle jazz?’ ‘Usud hingekaaslastesse?’ ‘Sulle Kurt Cobain meeldib?’. Metroo ja Steve Buscemi. Armas pisike poiss – ‘Ära inimestele näkku lase (tatikuule!) – see pole ilus!’ Tüdruk ja kaks beebit. Mees ja soengud ja Amelie teisik. Kohvikutemaatika & naine & armuke & leukeemia & red trench coat. Kauboid ja naine, kelle poeg suri. Jean-Claude – järjekordne imearmas poisslaps, kelle vanemad kohtusid vanglas ja on miimid. Suuur ranits. Mees & naine ja isa & tütar. Paarty & narkoärikad & näitlejad. Mustanahalised & uni & reaalsus & kohv. Vampiiridega klipp, mis mulle alguses üldse ei meeldinud, aga mille lõpp oli äärmiselt koomiliselt traagiline. Oscar Wilde & üks ilusamaid surnuaedu & OSCAR WILDE irl. Natalie Portman & pime mees. Gerard. Jube prantsuse keel & i luv luv luv. Niisama kaootiline.

Kogu see supp meeldis mulle väga.

Minu hinne: 9,5/10

Read Full Post »