78. Boy Meets Girl (1984)

Režissöör: Leos Carax (Le Oscar a X)
Osades: Mireille Perrier, Denis Lavant ja teised
IMDB tärne: 6,8/10

Mulle meeldib, kui masendava ilmaga käivad kaasa veelgi masendavamad asjad, et muuta ilma, mis juba loomu poolest masendav, veelgi masendavamaks. Ja masendus, muideks, pole alati halb, sest see inspireerib.

Ma ei imesta, miks prantslased nii agaralt AD-sid võtavad – neil on loomuses mingi üleüldine eksistentsialism. Äng, absurd, võõrandumine (ja üksindus).

Filmi režisöör oli vaid 24-aastane, kui ta selle valmis tegi. Kui vaadata filmi aastaarvu teadmata, siis vaid pisikeste vihjete järgi saab aru, et tegu pole prantslaste nouvelle vague’iga. Edusammud tehnikas (kaasaskantav “pleier”), muusika (Dead Kennedy’s, Bowie), kuid ilmselgelt on mõjutusi saadud suurmeister Godard’ilt.

Kurb, ilus, nutikas.

Minu hinne: 7,5/10

Read Full Post »

65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui “sweet little movie“, witty (“nutikas” eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele – klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C’est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
——–
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte (“La fille sur le pont“)
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine’st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

47. Vers le sud (2005)

Lõunamaarütmid

Read Full Post »

45. 3 petites filles (2004)

Allikas: yoobizz.com

Režissöör: Jean-Loup Hubert
Osades: Morgane Cabot, Sabrina Ouazani, Lucie de Saint-Thibault, Gérard Jugnot (“Kooripoisid”), Adriana Karembeu ja teised.
IMDB tärne: 4,9/10
Youtube

Lilia pere otsustas, et ta peab Alžeerias ühe vanamehega abielluma. Ta rääkis sellest oma sõbrannadele. Koos otsustati Korsikale minna, sest seal pidi elama ka Johnny Depp, kes kindlasti neid aitaks. Nagu alati – minekuks on vaja raha. Lilia ema töötas ühe vanatädi juures. Tüdrukud said tema korteri võtme ja hakkasid krediitkaarti otsima. Eelnevalt oli teada, et tädi ilmselt magab. Tädi ei maganud. Või kui magas, siis ärkas ta üles. Ja mida siis ikka tehakse, kui vahele kardetakse jääda – kolksaki! Vanamemm maas pikali ja verd ka parasjagu. Korsikale nad jõudsid. Seal said nad tuttavaks pisikese ümara Paologa ja tema Brigitte Bardot-look-a-like abikaasaga. Johnnyt tüdrukud ei leidnud, Vanessa reklaamplakati aga küll.
Mu arust oleks võinud filmi veel pikemaks venitada – nt jäid paljud küsimused vastuseta. Võib-olla polegi need teemad, millel režisöör tahtis peatuda. Igatahes, Paolo-Bardot suhtekorraldus tundus olevat paigas, kuigi .. Kas Bardot võis olla ühe tüdruku ema? Kas nad läksid vangi? Kui kauaks? Kas vanatädi üldse suri ära? Etc etc

Aga tähtis oli ilmselt hoopis see eneseotsimine, et kes nad on, lapsed või täiskasvanud.

Minu hinne: 6.5/10

Read Full Post »

37. Vivre sa Vie: Film en Douze Tableaux (1962)

Režissöör: Jean-Luc Godard
Peaosa: Anna Karina
IMDB tärne: 7,9/10

Godard usub saatusesse ja sellesse, et inimene ise midagi muuta ei suuda. Nana on naine, keda valitsev ühiskond prostituudina raha teenima sunnib. Pärast Nana kinoskäiku võib aru saada, et tema saatus on sarnane Jeanne D’Arc’i omaga – mõlemad valitseva ühiskonna ohvrid. Filmi pealkiri on inglise keeles “My Life to Live” ja kui nüüd mõelda, siis Nana enda elu elada ei saanudki. Godardi filmid on täis vihjeid, pole seegi erand – nimi “Nana” tuleb ilmselgelt Zola samanimelisest teosest, film Jeanne D’Arc’ist, filosoof filmis (kes tegelikult ka oli filosoof) ja pisidetailid (moodsad soengud, mängumasinad, säravad reklaamplakatid ja etc etc). Ka järgmine film, mida ma vaadata tahan, oli “Vivre sa vie’s” olemas – “Jules et Jim” Truffaut’ sulest.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

35. Molière (2007)

Režisöör: Laurent Tirard
Osades: Romain Duris, Fabrice Luchini, Laura Morante, Ludivine Sagnier ja teised
IMDB tärne: 7,1/10
Treiler

Intriigidega pikitud hoogne ajalooline komöödia spekuleerib sündmustega suure prantsuse satiiriku Molière’i varasemal, salapäraselt valgete laikudega kaetud eluperioodil, kus rikka härra kostil elav noor näitekirjanik mässitakse romantika ja riugaste, arusaamatuste ja ahvatluste võrku.

1644. aasta Pariis. 22-aastane Jean-Baptiste Poquelin, keda tuntakse ka Molière’ina, ei ole veel see kirjanik, keda ajalugu teab koomilise satiiri isa ja kirjandusklassikasse tõusnud “Misantroobi” ja “Tartüffi” autorina. Kaugel sellest, tegelikult on ta läbikukkunud näitleja. Tema teatritrupp on pankrotis ja võlausaldajate poolt tagaotsitav. Molière satub vanglasse ning sealt vabanedes kaob mees kui vits vette. Möödub 14 aastat ja Molière triumfeerib koos oma trupiga Pariisis pärast edukat ringreisi Prantsusmaal./tartuff.ee

On raske teha filmi kellestki, kes on end rahva südamesse kirjutanud ja kelle teoseid on koolitundides lõpmatuseni käsitletud nii siin, kui seal. Peab tabama täpselt sihtmärki, sest muidu peab end järgneva filmiga jälle tõestama. Laurent kogus ilmselt kokku oma Ameerikas saadud teadmistepagasi ja riskis. Tuli välja küll, eriti kui juhtima panna mösjöö Duris – prantslaste oma Johnny Depp. “Armunud Shakespeare’i” on ilmselt paljud näinud ja kui see meeldis, miks mitte jätkata ajarännakut Moliere’i filmiga.
Aga mul on jätkuvalt kahju, et mu prantsuse keele oskus niivõrd pinnapealne on. Tutvuda iga teosega selle originaalkeeles on klišee, aga ma nii tahaks osa saada keelemängudest ja mitte enam sõltuda kahtlastest tõlkijatest, kelle annet kinnisilmi usaldada. Ssssh! Kuidas see oligi – et inimene polegi võimeline ühtegi keelt peale emakeele võrdväärsena selgeks saama?! Lohutust polegi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

24. Les quatre cents coups (1959)

Režissöör: F. Truffaut
Peaosas Jean-Pierre Léaud
IMDB tärne: 8/10
Kuulus stseen

A young Parisian boy, Antoine Doinel, neglected by his derelict parents, skips school, sneaks into movies, runs away from home, steals things, and tries (disastrously) to return them. Like most kids, he gets into more trouble for things he thinks are right than for his actual trespasses. Unlike most kids, he gets whacked with the big stick. He inhabits a Paris of dingy flats, seedy arcades, abandoned factories, and workaday streets, a city that seems big and full of possibilities only to a child’s eye. Written by alfiehitchie

Ma olen teinud natuke pahasti ja vaadatud varem neid filme, kus Doinel juba täiskasvanud oli. Tegelikult on täiesti reaalne, et Antoine noorus just selline oli, ja mõni Freudi austaja saaks sellisel teemal lausa uurimustöö teha. Mina tundsin peategelase osas ära Truffaut’ enda. Ta ema tahtis aborti teha, poiss saadeti vanaema juurde, pärast tema surma tagasi ema juurde, probleemid koolis, trükimasina varastamine ja nii edasi.
Kui ma saaksin teha ajarännaku 50ndate aastate Pariisi ja see sama poiss mulle vastu jookseks, siis ma tunneksin kohe ära, et see ongi Jean-Pierre – näojooned on tal ikka muutumatud ja nii iseäralikud.

Antoine Doinel: I need some money for lunch, dad. Only 1,000 francs.
Julien Doinel: Therefore you hope for 500. Therefore you need 300. Here’s 100.

Julien Doinel: I have no socks left around these holes.

English Teacher: Last and simple question. Where is the father?
Rene: Ze fazer…
English Teacher: No. The father.
Rene: Ze fazer.
English Teacher: No, the tip of the tongue between the teeth. As if you had a lisp. Father.
Rene: Fazer.
English Teacher: No.
Rene: But I can’t, sir. Not everybody has a tongue like yours.

Psychiatrist: Your parents say you’re always lying.
Antoine Doinel: Oh, I lie now and then, I suppose. Sometimes I’d tell them the truth and they still wouldn’t believe me, so I prefer to lie. /IMDB

Minu hinne: 7.5/10
Väga autobiograafiline film. Ja klassika.

Read Full Post »

(!) Dans Paris (2006)

Kaunid kaadrid ja taustaks jazz

Film algab sellega, et näitleja pöördub publiku poole ja teeb sissejuhatuse

Režissöör: Christophe Honoré (“Les chansons d’amour” (hea, mul on isegi plaat:), “Ma mere”)
Osades: Louis Garrel (ja ma pean mainima, et juba paar aastat on nii, et kui ma kuskil tema nime näen, siis ma seda kõike ka vaatan (nt eelmainitud filmid), ta on lihtsalt nii šenjall), Romain Duris (keda me juba tunneme Xavierina, aga kellega ma jagan kiindumust Truffauti, Jarmushi ja Korine’i vastu), Joana Preiss (“Paris, je t’aime”, “Ma mere”), Guy Marchand (mäginud väga paljudes filmides), Alice Butaud ja teised.
IMDB tärne: 6,3/10
Treiler

Filmil on olemas kõik, mis peaks mind vaatama sundima – Louis, Romain, Honore, kannatav meestegelane, prantslaslik julgus & romantika & veidrused. On vaid üks häda – et prantsuse filme mõista, tuleb mõista prantsuse keelt ja kui seda ei oska, tuleb valida inglise keel, aga kui seda ka pole, siis on päris jama. Ning mul on jama. Naudingi siis ilusaid stseene ja unistan päevast, mil ma neid stseene mõistma hakkan.

Väike egolaks – ma sain aru, kuidas ühes stseenis 60ndate aastate Truffaut’ filmile viidati!

Read Full Post »

16. Paris, je t’aime (2006)

IMDB tärne: 7,5/10
Treiler

Paris, je t’aime is a 2006 film starring an ensemble cast of American, British and French movie actors. The title means “Paris, I love you”. The two-hour film consists of eighteen five-minute arrondissements (twenty were planned, but two fell through). Each arrondissement is written and directed by a different person. The 21 directors include Walter Salles, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Gus Van Sant, Wes Craven, Alexander Payne, Gurinder Chadha and Joel and Ethan Coen. /Wiki

Osad:

• Montmartre — režissöör Bruno Podalydès, osades Podalydès & Florence Muller
  
• Quais de Seine — režissöör Gurinder Chadha, osades Leïla Bekhti & Cyril Descours
• Le Marais — režissöör Gus Van Sant, osades Gaspard Ulliel, Elias McConnell & Marianne Faithfull
• Tuileries — režissöörid Joel and Ethan Coen, osades Steve Buscemi, Axel Kiener & Julie Bataille
• Loin du 16e — režissöörid Walter Salles & Daniela Thomas, peaosas Catalina Moreno
• Porte de Choisy — režissöör Christopher Doyle, osades Barbet Schroeder & Li Xin
• Bastille — režissöör Isabel Coixet, osades Sergio Castellitto, Miranda Richardson & Leonor Watling
• Place des Victoires — režissöör Nobuhiro Suwa, osades Juliette Binoche, Hippolyte Girardot & Willem Dafoe
• Tour Eiffel — režissöör Sylvain Chomet, osades Paul Putner & Yolande Moreau
• Parc Monceau — režissöör Alfonso Cuarón, osades Nick Nolte & Ludivine Sagnier
• Quartier des Enfants Rouges — režissöör Olivier Assayas, osades Maggie Gyllenhaal & Lionel Dray
• Place des fêtes — režissöör Oliver Schmitz, osades Aïssa Maïga & Seydou Boro
• Pigalle — režissöör Richard LaGravenese, osades Bob Hoskins & Fanny Ardant
• Quartier de la Madeleine — režissöör Vincenzo Natali, osades Elijah Wood & Olga Kurylenko
• Père-Lachaise — režissöör Wes Craven, osades Emily Mortimer, Rufus Sewell & Alexander Payne
• Faubourg Saint-Denis – režissöör Tom Tykwer, osades Melchior Beslon & Natalie Portman
• Quartier Latin – režissöörid Gérard Depardieu & Frédéric Auburtin, osades Ben Gazzara, Rowlands & Depardieu
• 14e arrondissement – režissöör Alexander Payne, peaosas Margo Martindale /Wiki

Punasega on need, mis mulle eriti meeldisid.

Üksikud mehed ja naised, keda võib tänavalt leida. Noored, kes üritavad skoorida, aga keegi ei võta vedu. Moslemitüdruk ja poiss, kes võib öelda, et ‘ta pole selline nagu ta sõbrad’. Ilus poiss, kes räägib prantsuse keelt inimesega, kes prantsuse keelt ei mõista. ‘Meeldib sulle jazz?’ ‘Usud hingekaaslastesse?’ ‘Sulle Kurt Cobain meeldib?’. Metroo ja Steve Buscemi. Armas pisike poiss – ‘Ära inimestele näkku lase (tatikuule!) – see pole ilus!’ Tüdruk ja kaks beebit. Mees ja soengud ja Amelie teisik. Kohvikutemaatika & naine & armuke & leukeemia & red trench coat. Kauboid ja naine, kelle poeg suri. Jean-Claude – järjekordne imearmas poisslaps, kelle vanemad kohtusid vanglas ja on miimid. Suuur ranits. Mees & naine ja isa & tütar. Paarty & narkoärikad & näitlejad. Mustanahalised & uni & reaalsus & kohv. Vampiiridega klipp, mis mulle alguses üldse ei meeldinud, aga mille lõpp oli äärmiselt koomiliselt traagiline. Oscar Wilde & üks ilusamaid surnuaedu & OSCAR WILDE irl. Natalie Portman & pime mees. Gerard. Jube prantsuse keel & i luv luv luv. Niisama kaootiline.

Kogu see supp meeldis mulle väga.

Minu hinne: 9,5/10

Read Full Post »