81. Efter brylluppet (2006)

Režisöör: Susanne Bier
Osades: Mads Mikkelsen, Rolf Lassgård, Sidse Babett Knudsen, Stine Fischer Christensen ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ma poleks eales uskunud, et Sigur Ros mõne India-stseeni taustaks sobib, aga taanlased teevad selle täiesti võimalikuks. Jacob, tüüp, keda mängib Mads Mikkelsen (kes on taani filme näinud, sellele pole tema nägu ilmselt ka võõras), peab Indias lastekodu. Kuna asutust ootab pankrot, on Jacob nõus minema Kopenhaagenisse, et suruda kätt mehega, kes võib-olla valib tema projekti, et seda rahastada. Viisakusest kutsus Jørgen (rahastaja) Jacobi ka enda tütre pulma, kuhu teine otseloomulikult ka läks. Pulmas selgus, et Jacobi kunagine tüdruk on Jørgeni abikaasa, ja tegelikult sattus Jacob oma enda tütre, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, pulma. Kõlab nagu mõni Ladina-Ameerika seep, aga nii see päris pole.

Sisu pole mindphuck, mis päevaks või päevadeks kummitama võiks jääda, aga emotsioone on küllaga. Kellele meeldivad close-up’id silmadest ja huultest, näevad seda ka. Vahepeal on tunne, et kaameraga on isegi veidike mängitud, aga mitte väga jõuliselt. Visuaalselt jälle üks kena film ilusate inimesega.

PS! Susanne Bier’i “Elsker dig for evigt” on ka hea väga hea.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

80. London to Brighton (2006)

Peategelased Brightonis

Tuule käes mänglevate plasttopside stseen oli ka

Punamütsike ja kuri hunt

Filmi kõige tähtsam (ja kohutavalt irooniline) stseen, kes tahab põhjust teada, vaadaku filmi

Režissöör: Paul Andrew Williams
Osades: Lorraine Stanley, Georgia Groome ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Filmi peategelasteks on juba kogenud prostituut ja 12-aastane tüdruk. Prostituudi pimp käskis esimesel leida alaelaine tüdruk, kes oleks nõus lisaraha teenima pisikese tööotsaga. Kuna tüdruk oli kodust jalga lasknud (ebastabiilne perekond), ning elas tänavatel, siis oli ta nõus. Kelly, vanem prostituut, tuli temaga kliendi juurde kaasa. Kliendiks oli miljonär, kes soovis rahuldada oma armastust sadomaso vastu alaealise tüdruku peal. Päris tema soovi järgi ei läinud, sest ta ei domineerinud, vaid oli pigem lootusetus seisus submissive.

Kui miljonäri poeg selle sutenööri üles otsis, kes tema isale naisi (oh, lapsi) muretses, ja nende kahe kohest kohaletoomist nõudis, siis vaataja võis veenduda, et tegu on jällegi sellise filmiga, mille süžee on ammusest ajast tuttav. Kui film on lõpuni vaadatud, siis peab režissöörile au andma, well done, mate.

Kaameratöö mulle ei meeldinud, kuigi ma saan aru, miks see selline oli. Lähendas teemale küll. Väga jube on tüdruku liin. 12-aastane plika, kes on sunnitud olema tugev ja enda eest tänaval seisma, on ikkagi laps (kaisukaru teema). Ja miks need suured inimesed kaasavad oma mängudesse inimesi, kelle jaoks on hoopis teised mängud?! Minu arust on Freudil siinkohal õigus.

Ja kuidas ma selle filmi peale sattusin? Brighton on minu jaoks uskumatult sümpaatne linn. Veekogu ääres ja äärmiselt tolerantne. Woo-hoo! Aga see pole peamine põhjus – üks inimene, kes ka seda blogi loeb, ja mulle suureks eeskujuks on, kutsus mind Brightoni enda sünnipäevale! Seega .. from London to Brighton it is.

Kui kedagi huvitab, siis režisöör hoiab filmi IMDB boardil silma peal, nii et .. kui on küsimusi, siis tema teab kindlasti vastust.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

79. Candy (2006)

Allikas: http://www.ew.com

Allikas: http://www.about.com

Režissöör: Neil Armfield
Osades: Abbie Cornish, Heath Ledger ja teised
IMDB tärne: 7/10

Vabandan, et pole viimasel ajal siia midagi postitanud, ja ütlen juba ette, et novembri keskpaigani minust väga aktiivset blogijat ilmselt polegi.

Ma ei jaga Heath Ledgeri vaimustust, sest oma kuulsuse on ta suuresti saavutanud selle filmi tõttu. Pärast “Candy” nägemist olen oma arvamust muutnud. Üllataval kombel sobis ta sellesse rolli ideaalselt. Heath peakski jääma Austraalia filmide juurde, ausalt, ja ma hakkaks isegi temast kergelt vaimustuma.

Kunstnik Candy, luuletaja Dan, intensiivne armastus (milline k i i n d u m u s), heroiinisõltuvus, sõbrad (ja Casperi tegelaskuju oli mulle uskumatult sümpaatne), vanemad ja raha. Huvitav oli vaadata, sest lahenduskäigud olid minu jaoks uued. Välja arvatud sõit sellega, mis on tuttav juba Truffaut’ Doinel’i saaga esimesest filmist.

Visuaalselt nauditav (nagu paljud Austraalia filmid), narkootikumide käsitlemine oli realistlik, ja muidu ka vägagi aww, kuigi ka kurb ja masendav. Samas, millisele naissoost isikule ei meeldiks idee, et mees on võimeline armastuse nimel kõike tegema?!

“You can stop, but you dont want to and when you want to stop, you cant.”

“I wasn’t trying to wreck Candy’s life, I was trying to make mine better.”

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

74. Saw III (2006)

Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Shawnee Smith, Angus Macfadyen, Bahar Soomekh ja teised
IMDB tärne: 6,5/10

“Saw”-seeriad on pälvinud suurt tähelepanu. Kui keegi tahab mõnda uuemat õudusfilmi, siis soovitatakse Vimma, Ringut ja Saagi. “The Grudge” mulle absoluutselt ei meeldinud, “Ringu‘t” olen püüdnud kaks korda tulutult vaadata.

Senimaani on Sael kolm osa, selle aasta sees peaks tulema ka neljas osa. Mina sattusin vaatama, nagu ikka, viimast osa. Ja nii koomiline, kui see ka ei tundu, meeldib see mulle!

Psühholoogiliselt on tegu väga hea ideega (ja see mulle meeldibki), teostus on üsna jama. Mind on väga raske nende piinamisstseenidega hirmutada, sest mulle pakub pigem huvi, kuidas nad seda tegid, mitte inimliku valu aspekt. Ma ei saa eriti tõsiselt võtta seda, kui näitleja täiesti tõsise näoga mingisust inimpea maketti puurib. Õudusfilmid jätkuvalt panustavad sellele tõekspidamisele, et film peab olema piisavalt tume (visuaalselt), mulle see jällegi ei meeldi. Võib-olla ma ei karda pimedust piisavalt.

Siiski,

Minu hinne: 6,5/10 (sarnaselt IMDB-le)

Read Full Post »

72. Shrooms (2006)

Režissöör: Paddy Breathnach
Osades: Lindsey Haun, Jack Huston (“Factory Girl”), Max Kasch, Maya Hazen, Alice Greczyn ja teised
IMDB tärne: 5,8/10

Nojah, me kõik oleme näinud õudusfilme (jutumärkides), mille tegevus toimub metsas. Inimesed hakkavad ükshaaval kaduma. Need, kes veel elus, leiavad järjest oma sõpru, kes juba teises ilmas on. Tavaliselt on plot’i kaasatud ka imelikud inimesed, kes aastaid oma metsamajakeses üksindust nautinud. Lõpus, nagu ikka, kohustuslik twist.

Kui loota midagi teistsugust, sest see on iiri film, siis peab pettuma. Olgu, plusspunkte annaks visuaalide eest, aga tüüpiline stsenaarium, mida ka maagiliste seente kaasamine (härraste puudulikud seeneteadmised on ka ilmsed) ei päästnud, nullib ilusad stseenid.

Oh, Iiri metsades jookseb ringi hullunud ameerika tsikk, kes inimesi tapab. Beware!

Minu hinne: 4.5/10

Read Full Post »

69. This Film Is Not Yet Rated (2006)

Režissöör sai kõne MPAAst, talle teatati, et selle filmi “hinne” on NC-17

Režissöör: Kirby Dirk
IMDB tärne: 7,7/10

MPAA on oma idiootse hindamissüsteemi pärast mulle pidevalt pinnuks silmas olnud. Kui paljud filmid, mida me heaks/halvaks peame, tegelikult väärivad sellist tiitlit? Režisöör teeb filmi, sest ta tahab vaatajatele midagi öelda (reeglina). Et oma eesmärki täita, peab ta filmist eemaldama stseenid, mis MPAAle ei sobi. Kas independent film on ikka piisavalt independent?

Filme hindavad “sõltumatud lapsevanemad”, kelle nimesid ei avaldata. Kirby palkab detektiivi, kelle abiga jõutakse jälile, kes need inimesed on. Kas laps võib filmi vaadata või ei, pole psühholoogide otsustada, vaid põhiharidusega tüübi otsus.

Huvitav oli teada saada, et NC-17 reitingu saavad 4x enam intiimstseenidega filmid kui vägivallafilmid. Soositakse pigem tulistamisi ja tapmisi kui armastust. Ja mina veel imestan, miks tulevad telekast iga päev “põnevusmärulid”, mis erinevad üksteisest vaid vere hulga poolest. Lisaks ka see fakt, et gei-temaatikaga filmid saavad tõenäolisemalt ka krõbedama hinnangu. Kui vägivallafilmis on näidatud reaalselt vägivalla tulemust, saab see ka NC-17-ga hinnatud. “Boys Don’t Cry” hinnati NC-17-ga (hiljem parandatud versioon R-ga), “American Pie” R-ga. Dokumentaal sõduritest sai MPAAlt kriitikat roppuste kasutamise pärast. “You can’t rate reality” nagu üks onu filmis ütles. Wikist saab ka ülevaate sellest, kui paljusid filme on “lõigutud” ning seejärel ümberhinnatud.

Huvitavat vaatamist igatahes on. Teadmisi saab ka.

Ahjaa, detektiiviks on naine (!), kelle abiliseks on tema enda tütar.

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

55. The Wind That Shakes the Barley (2006)

Režissöör: Ken Loach (“Sweet Sixteen”)
Osades: Cillian Murphy (“Cold Mountain”), Padraic Delaney, Liam Cunningham ja teised
IMDB tärne: 7,7/10
Treiler

Film viib 20. sajandi alguse Iirimaale. Kaks venda hakkavad võitlema Iirimaa iseseisvuse eest. Kui kuulutatakse välja vaherahu, siis jaguneb nende seltskond kaheks: need, kes pooldavad rahu ja need, kellele tundub, et see polnud päris see, mille eest võideldi. Nagu me teame, ei ole vahet, kas tegu on sugulase või sõbraga, kui ta on valel poolel, siis .. On pahasti.
Ning päris hirmsaid stseene oli ka – näiteks ühel poisil tõmmati küüned roostes tangidega ära või see, kuidas naistel juukseid peast nüsiti.

Üllatuseks polnud film Inglismaal väga populaarne, samas on paljude arust tegu viimase aja parima iiri filmiga.

Minusugusele piltlik seletus sellest, millest ajalooõpikus juttu oli.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

54. Das Leben der Anderen (2006)

Lavastaja paremal, vasakul tema näitlejannast abikaasa

Tulevad korterit kontrollima

Režissöör: Florian Henckel von Donnersmarck
Osades: Martina Gedeck, Ulrich Mühe, Sebastian Koch ja teised
IMDB tärne: 8,5/10
Treiler

“Das Leben der Anderen” on võitnud Oscari ja 20+ auhinda erinevatel festivalidel. Sobib ideaalselt laiemale publikule näitamiseks ja on tegelikult ka hea. Valisin jällegi õige päeva vaatamiseks, sest 14. septembril (ehk täna) peaks see film ka Eestis välja tulema.

Lugu sellest, kuidas Stasi otsustab oma uueks ohvriks võtta lavastaja, kelle korterisse paigutatakse ülekuulamisseadmed. Film mitte ainult sellest, kuidas häid inimesi võib leida halbade seast, vaid sellest, kuidas ka inimesed, keda usaldad, su üles annavad. Kuidas kunagine kõrge ametnik uue korra ajal postiljonina töötab .. Nii ongi.

Huvitav oli minu jaoks see, et Stasil oli täpselt teada, missugust kirjutusmasinat mingi kirjanik kasutas, ning eesmärgiga oma teost läände levitada, pidi selle kirjutama salajase kirjutusmasinaga.

Käivad kuulujutud, et Hollywood teeb filmist oma versiooni. Miks? Inimesed polnud piisavalt ilusad? Stasi käitumine oli liiga jube? Sisu polnud mõistetav? Screw you, I say!

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

52. O Céu de Suely (2006)

Režissöör: Karim Ainouz
Osades: Hermila Guedes, Maria Menezes, Zezita Matos ja teised
IMDB tärne: 7,3/10
Treiler

Brasiilia filmidest ma suurt midagi ei tea (välja arvatud “Cidade de deus”), seega üsna huvitav on vaadata, millega nad hakkama saavad. See film on huvitav selle poolest, et kõik näitlejad esinevad filmid enda eesnimega.
21-aastane Hermila pöördus São Paulost tagasi oma kodulinna. Ta võttis kaasa oma lapse ning teadmise, et abikaasa järgneb talle kuu aja pärast. Seda ei juhtunud. Ometi polnud Hermilal plaan paikseks jääda, vaid nägi väljapääsu uues suuremas linnas. Reisiks oli vaja raha, mida tal polnud, seega erinevalt oma parimast sõbrannast, kes oli prostituut, otsustas Hermila välja tulla geniaalse plaaniga – müüa loteriipileteid, mille auhinnaks öö paradiisis koos Hermilaga. Oma nimeks ütles ta hoopis Suely. Kuna tegu oli väikse kohaga, siis tuli Suely plaan ilmsiks.

Kuidagi imelik tunne tekib, kui IMDB keskmine hinne on üsna suur, aga mina filmis midagi ei leinud. Kuskil peaks olema midagi, aga ma pole hea otsija. Võib-olla erinev kultuuritaust.

Minu hinne: 5,5/10

Read Full Post »

46. This Is England (2006)

Režissöör: Shane Meadows
Osades: Thomas Turgoose, Stephen Graham (“Snatch”), Andrew Shim, Joseph Gilgun ja teised.
IMDB tärne: 8,2/10
Treiler

Film kaheksakümnendate keskklassi Inglismaast. Shaun on poiss, keda koolis mõnitatakse. Kooli lõppedes saab ta tuttavaks skinheadidega, kes ta automaatselt omaks võtavad ja tema eest hoolt kandma hakkavad. Esimene kamp, mille liikmeks Shaun sai, oli tore (või pigem kõvasti normaalsem). Äkki ilmus nende seltskonda üks kuri skinhead Combo, kes oli just vanglast vabanenud. Kuna Shauni isa oli surnud, oli Combo tema jaoks isafiguuriks. Pärast Combo ilmumist, jagunes skinheadide kamp kaheks, kuna kõigile ei meeldinud Combo käitumine. Combo oli seega äärmuslik skinhead, mis viis ka tõsiste tagajärgedeni.

Mind häirib tohutult see, kui inimene väidab, et “see pole kellegi süü!” Kuigi ma ise oma vigu just tunnistada ei taha, usun ma siiski põhjus-tegu-tagajärg seosesse. Phuck, aga sellised tüübid ajavad vihale. Peksab kellegi peaaegu surnuks ja ütleb, et “see polnud minu süü”. Kõik nägid, et ta peksis, kuidas see siis ei saa tema süü olla? Või on ohver süüdi selles, et ta on vale nahavärviga, mis ei ole ju iseenesest süü.

Muidu olen jätkuvalt kahevahel. Tunnen, et 1h30+min ei ole piisav mõne filmi jaoks. Ei tea, kas asjata, aga mul on arusaam, et filmitegijad püüavad kõike teatud aja sisse mahutada, mistõttu mõned tegevusliinid jäävad arendamata, lõpetamata. Võib-olla on tegu jälle minu sooviga rohkem teada saada. Või mul on vale arusaam osade tähtsusest. St. erinev arusaam režisööri nägemusest. Woodyt oleks ma rohkem ekraanile lasknud (sest ta oli minu vaieldamatu lemmik), kuna praegu tundus, et Shaun jäi jälle üksi. Oeh, ma ei tea. Võib-olla on jälle õige, kui rohkem õhku jäetakse, et ise edasine välja mõelda. Peaks hoopis režisööri elulugu lugema vist.

Igatahes tekitab see film arutelusid, millest nagunii räägitakse. Brittide suhtumine immigrantidesse, Inglismaa lipu ‘rüvetamine’, aga eelkõige see esimene.

“American History X” on minu arust parem film skinheadidest, aga “This is England” pole ka sugugi halb.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »