65. 2 Days in Paris (2007)

Marion noorena

Kiisu nimega Jean-Luc

prantsuse perekond + ameeriklane

Ma tahaks ka kiirsöögikohas Danieli kohata

Ka siis, kui ta on maniakaalne taimetoitlane

Režissöör: Julie Delpy
Osades: Julie Delpy, Adam Goldberg, Daniel Brühl ja teised
IMDB tärne: 7,2/10
Treiler

See on meeletult hea tunne, kui sa saad näha või kuulata midagi sellist, mida oled pikemat aega ihaldanud. Ma ei pettunud, kuigi mul oli üsna kahju, et paljud naljad tiiseritest ja treileritest juba nähtud (ma ei kannata ju..).
Midagi enamat kui “sweet little movie“, witty (“nutikas” eesti keeles?) dialoog ja ülivahvad Marioni vanemad (reaalselt ka Julie isa ja ema).
Naeratus ei jõudnud ära vajuda, sest pidevalt tuli uus stseen, mis muhelema ajas : )

Daniel Brühli on küll märkimisväärselt vähe, aga tema tegelaskuju on üsna huvitav vaheldus rollidele, mida Daniel on varem mänginud.

Muide, prantslased virisevad, et Julie Delpy on liiga amerikaniseerunud ja toetub klišeedele – klišeesid on, aga need on pigem sellised toredad klišeed, mille olemasolus me tahame veenduda. Kuid nende klišeede kõrval on ka palju geniaalseid lahendusi, ausalt.

C’est superbe!

Soundtrack on ka hea, kuigi IMDB lehel pole veel ühtegi filmis olnud laulu kirjas. Kummitab .. nüüb peab jälle ootama või?
——–
Edit: Siin on soundtrack olemas

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

58. Le mari de la coiffeuse (1990)

Režisöör: Patrice Leconte (“La fille sur le pont“)
Osades: Jean Rochefort, Anna Galiena ja teised
IMDB tärne: 7,3/10

Ma olin valmis selle filmi peaaegu pooleli jätma, ometi tundsin, et see poleks ilus režissööri vastu, seega sundisin end edasi vaatama. Ehk oli asi selles, et esimeses pooles suuremat sisu arengut ei toimunud (kuigi lapsepõlvestseenid mulle meeldisid), kuid lõpp päästis filmi ning andis filmile hoopis teise mõtte ja ilu. Suudan isegi naistegelast mõista.
Lugu räägib Antoine’st, kes on lapsepõlvest peale sissevõetud juuksuritest. Kui ta näeb ühte noort juuksurit (ise juba parajalt vana olles), siis küsib ta esimese visiidi ajal, ega naine temaga abielluda ei taha. Teisel visiidil ütleb naine oma nõusoleku. Nad olid kümme aastat õnnelikult abielus, aastate jooksul tülitsesid vaid korra.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

56. Im Juli. (2000)

Režissöör: Fatih Akin (“Gegen die Wand”)
Osades: Moritz Bleibtreu (“Vom Suchen und Finden der Liebe”, “Lola rennt”, “Das Experiment”), Christiane Paul, Mehmet Kurtulus ja teised
IMDB tärne: 7,9/10

Ontlik õpetaja plaanib veeta oma suve kodus Hamburgis, aga satub seiklustesse, mis viivad ta “kuramuse lõunasse”.
Filmi alguses sõidab türklane Isa talle peaaegu otsa, aga veidi hiljem jätkavad nad koos teed Istanbuli. Daniel jutustab Isale oma loo, miks ta sinna üldse sinna jõuda tahab.

On filme, mis tekitavad näole naeratuse, kui neid vaadata. See on ka selline. Tekitab põnevust, kui sa tead, et türklasel on autos laip, aga Daniel seda veel ei tea. Samas rohkelt muigele ajavaid kohti ja romantilisläägeid stseene piiri peal abiellumisest või koos taeva vaatamisest. Passi kaotamine, teeäärsed rekameeste baarid, salapärased naised ja pervertidest rekajuhtid, kes tegelikult polegi perverdid. Järjekordselt veendumine, et kõik on seotud. Teel olemine, mis paneb tahtma ise teel olla. Ja need seiklused võivad tunduda uskumatud, aga mõnikord lähebki nii.

Mulle meeldis Juli idee minna just sinna, kuhu esimene auto, mis su peale võtab, läheb. Kunagi proovin järgi.

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

53. Turks fruit (1973)

Režissöör: Paul Verhoeven
Osades: Monique van de Ven, Rutger Hauer ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

See on üks väga imelik film. Ma ei julgeks seda isegi kellelegi soovitada, aga see on tegelikult väga hea. Hollandlikult vabameelne (kes näinud filmi”Phileine zegt sorry“, see teab, mida ma mõtlen – PS! PZS pole võrreldav Verhoeveni filmiga), aga samas mitte üleliigselt rõve. Teatud huumor, mis ei luba eksitada antud filmi mingi muu maa omaga. Võluv, imelik, veider, kohatu ja nostalgiline. Ja ilusad inimesed. Skuptor ja tema muusa.

Ja seda turkish delight’i olen ma isegi söönud. Üsna huvitav tekstuur (heh) ja maitse. Ei oska isegi maitseomadusi millegagi võrrelda. Mulle ei meeldinud, aga iss sõi kaks karpi tühjaks.

Päris huvitav on see, et Hollandis (ma peaksin tegelikult kasutama kogu aeg sõna “Madalmaad”, aga noh) on vanusepiiriks 12, Ameerikas 18 eluaastat.

Mulle tundub, et ma hakkan Hollandiga hästi läbi saama, aga see selgub alles tulevikus : )

Minu hinne: 8/10

Read Full Post »

51. Erbsen auf halb sechs (2004)

Eesti on ka filmis olemas

Ilusad stseenid

Jakob üritab end tappa

Maandub hoopis restoranis

Mööda rööpaid jõuab rongijaama

Või ka mitte

Kohale jõuab küll

Režissöör: Lars Bücher
Osades: Fritzi Haberlandt (mängis ka siin), Hilmir Snær Guðnason ja teised
IMDB tärne: 7,1/10

Mis juhtub, kui üks pime juhib teist? Nad mõlemad kukuvad? Ei. Ühel hetkel upitab Jakob end sigaretisüütaja järgi, teisel hetkel on ta pime. Kuna ta ei saa isegi oma tööga tegeleda (lavastamisega), siis tunneb ta ennast kasutuna. Ta jätab maha oma tüdruku, kuna tüdrukul ei jätkuks julgust Jakobit (ehk pimedat meest) maha jätta. Lootusetuna näivas olukorras üritab ta ennast tappa. Ebaõnnestunult. Õnneks satub talle ette Lilly, kes Jakobile pimedate rehabilitatsioonikeskust tutvustada tahab. Nende tee viib keskusest kõrvale ja hoopis Ida-Euroopasse, et Jakob kohtuks oma emaga, kes on suremas. Huvitavaks lisaks on Lilly õe ja Ben’i liin.

Nii ilus film, nii sisult kui ka visuaalselt. Aga vastus esimesele küsimusele on – nad mõlemad õpivad: üks õpib nägemist, teine pime olemist. Andestan filmile selle, et Fritzi pole näitlejana sugugi mu lemmik ja Ida-Euroopa klišeed (mis siin ei tundugi nii kohatud). Tunnistan julgelt, et see on nüüdsest üks minu lemmikfilmidest.

Minu hinne: 8,5/10

Read Full Post »

34. Elsa y Fred (2005)

IMDB tärne: 7,6/10
Treiler

Ma ei oska sellistesse filmidesse kuidagi suhtuda ja ma ei oska isegi seda suhtumist kirjeldada. Võtame magushapu kastme – ananass ja ketsup ei lähe ju hästi kokku, aga maitseb jumalikult. Filmide puhul mulle magushapukaste jälle ei meeldi. Mulle ei meeldi see, kuidas võimalik sügavam sisu peidetakse naljakihi alla ja valitsema jääb la vida simple. See võime panna ühel hetkel naerma, teisel hetkel nutma, on muidugi kiiduväärt, sest paljud filmid ei tekita mingitki emotsiooni. Plusspunktid Fellini & naispeategelase eest. Ja see, et ka vanas eas inimesed võivad käituda nagu noored, ei ole mulle mingiks üllatuseks (tervitused Rootsi!) ja selliseid üllatavalt shokeerivaid aww hetki ei tekkinud. Kui vanurikomöödiadraama saaks teisendada noortekomöödiadraamaks, oleks see ilmselt parem kui enamik teisi sama teemaga filme. Mulle tundus, et film püüdis näidata seda, et kui inimesed ületavad selle 60+ piiri, ei tasu kohe hauaplatse reserveerima ja testamente koostama (või ümbertöötlema) hakata, vaid hammustada kõrvale hoopis tükk shokolaadikooki (sümbolism või ei, ükskõik).

Lisaks mu sugulastele Rootsis, on huvitavaks vanapaariks ka minu naabrid, kes said kokku alles kolm aastat tagasi. Nüüd elavad nad kõrvalkorterites, sest ei suuda koos elada, aga ka üksteiseta mitte. Nad on toredad ja eelkõige huvitavad, aga täpsemalt ma ei räägi :)

Minu hinne: 7/10

Read Full Post »

31. Cosas que hacen que la vida valga la pena (2004)

Allikas: http://www.lukor.com

IMDB tärne: 6,2/10
Youtube
Youtube 2
Laul, mis ilmselt kummitama võib jääda

Peale õnnetut lahutust leiab Hortensia (Ana Belén), et tema rong on läinud ega pööra mingit tähelepanu oma sõbranna América (Rosario Pardo) keelitustele taas elu nautima hakata. Ühel päeval aga ristuvad tema teed paraneva alkohooliku Jorgega (Eduard Fernández), kes uskudes, et nende kohtumine on saatuslik, teeb kõik veenmaks Hortensiat, et elu on otsustanud neile uue võimaluse anda.

Režissöör Manuel Gómez Pereira (sünd. 1953) alustas oma karjääri stsenaristina. Tema esimeseks tööks kinolinal oli 1992. aastal valminud komöödia “Salsa rosa” (Roosa kaste), mis saavutas suure publikumenu. Gómez Pereira ongi Hispaanias tuntud eelkõige paeluvate situatsioonikomöödiate autorina. Käesoleva filmi kohta on režissöör öelnud, et tema sooviks oli teha lihtne film inimsuhetest, mis näitaks, et hoolimata sellest, et soojus ja tunded tänapäeval enam ei müü, on just viimased need, mille tõttu elu tegelikult elamist väärt on. Film võitis publikuauhinna Málaga filmifestivalil, mis on üks olulisimaid Hispaanias./kino.ee

Minu arust film, mille puhul võib kasutada väljendit guilty pleasure. Filmi muusika oli ka tunduvalt parem kui eelnevate filmide. Naisnäitleja mulle ei meeldinud, meesnäitleja aga küll. Tekst tundus kahjuks võlts, temperamendi üle ma ei virise. Publik naeris sageli, mine tea, kas situatsiooni koomika või olukorra klišee üle. Mind pani muhelema, kudos sellegi eest. Minu tänast ööd sisustab hoopis Father Ted. Esimene osa ei ole veel head muljet jätnud: mulle sobib rohkem Bernard Black’ilik õel huumor. 25. minutilistele osadele on lisatud ka inimeste naer ja see häirib mind kohutavalt. Tekitab tunde, et ma peaksin klipi tagasi kerima ja uuesti kuulama, milles nali peitus. Loodan, et teiste osadega muutuvad naljad paremaks, sest tegu on briti huumori klassikaga.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

30. Te doy mis ojos (2003)

Allikas: http://www.karlstorkino.de/

IMDB tärne: 7,7/10

Ühel öösel põgeneb kabuhirmus Pilar (Laia Marull) oma pojaga kodunt, unustades jalga toasussid ja püüdes end lahti rebida elust vägivaldse abikaasa Antonio (Luis Tosar) kõrval. Talutud vaimne ja füüsiline vägivald ei ole aga pannud Pilari unustama armastust mehe vastu ning uskudes Antonio lubadusi end parandada, otsustab ta oma õe Ana (Candela Peña) meelehärmiks koju tagasi pöörduda…

„Võta mu silmad“ on näitlejanna ja režissööri Icíar Bollaíni (sünd. 1967) kolmas film, mis tegi temast teise naise Hispaanias, kes on võitnud parima režissööri Goya. Kuigi Bollaíni karjäär režissöörina on veel üpris lühike, on ta oma teravaid sotsiaalseid probleeme käsitlevate filmidega pälvinud paljude kriitikute poolehoiu ning jätnud oma jälje Hispaania kinoajalikku. „Võta mu silmad“ võitis kokku koguni seitse Goya auhinda, sealhulgas parima filmi ja näitlejatööde eest. Film käsitleb perevägivalla tundlikku teemat, millele ka Hispaania avalikkus viimastel aastatel aina rohkem tähelepanu on pööranud. /kino.ee

Ma ei taha kõlada nagu miski menist või keegi seesugune, aga selle filmi puhul sai kohe aru, et tegu on naisrežisööriga. Ja ma ei hakkagi sellest rääkima, et naised jätkuvalt roosilisse tulevikku ja inimprogressi usuvad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et nad ennast kaltsuks peavad. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et see naine võib-olla läheks ikkagi tagasi mehe juurde. Ja ma ei hakka rääkima sellest, et film oleks võinud lühem olla, aga ma mõistan seda, et äkki tahtis Bollaini, et vaataja olukorda sisse elaks. Üks selline äärmiselt intensiivne stseen oli ka, mis kindlasti kuuluks kuskile “Vaimse terrori praktiseerimine filmikunstis” TOP100 hulka. Ning ma vihkan seda, kuidas ma vaatan igat filmi selle – kuidas mina oleksin teinud – pilguga. Mõttearengule toob see kindlasti kasu, aga meelelahutuslik külg jääb puudu.

Minu hinne: 6/10

Read Full Post »

(!) Dans Paris (2006)

Kaunid kaadrid ja taustaks jazz

Film algab sellega, et näitleja pöördub publiku poole ja teeb sissejuhatuse

Režissöör: Christophe Honoré (“Les chansons d’amour” (hea, mul on isegi plaat:), “Ma mere”)
Osades: Louis Garrel (ja ma pean mainima, et juba paar aastat on nii, et kui ma kuskil tema nime näen, siis ma seda kõike ka vaatan (nt eelmainitud filmid), ta on lihtsalt nii šenjall), Romain Duris (keda me juba tunneme Xavierina, aga kellega ma jagan kiindumust Truffauti, Jarmushi ja Korine’i vastu), Joana Preiss (“Paris, je t’aime”, “Ma mere”), Guy Marchand (mäginud väga paljudes filmides), Alice Butaud ja teised.
IMDB tärne: 6,3/10
Treiler

Filmil on olemas kõik, mis peaks mind vaatama sundima – Louis, Romain, Honore, kannatav meestegelane, prantslaslik julgus & romantika & veidrused. On vaid üks häda – et prantsuse filme mõista, tuleb mõista prantsuse keelt ja kui seda ei oska, tuleb valida inglise keel, aga kui seda ka pole, siis on päris jama. Ning mul on jama. Naudingi siis ilusaid stseene ja unistan päevast, mil ma neid stseene mõistma hakkan.

Väike egolaks – ma sain aru, kuidas ühes stseenis 60ndate aastate Truffaut’ filmile viidati!

Read Full Post »

19. If Lucy Fell (1996)

Allikas: film.onet.pl

Režissöör: Eric Schaeffer
Näitlejad: Sarah Jessica Parker & Eric Schaeffer
IMDB tärne: 4,7/10

Joe and Lucy are roommates and best friends. Lucy, whose love life is embarrassingly dull, convinces Joe, who is infatuated with a neighbor he’s never met, that if they don’t have stable romances within a month, they must jump off the Brooklyn Bridge. Written by Bob Amaden {rumpus@minn.net}

Ja siis tekib nende ellu uusi inimesi ja avastatakse, et illusioonid pole alati südamega seotud ning lõpuks selgub, et armastus oli kogu aeg silme all. Umbes selline film, mida vaadata, kui koos on chix & chips.

Muide, jälle R-rated .. Minu arust on tegu suhteliselt süütu filmiga.

Minu hinne: 5/10

Read Full Post »